Jaak Valge kodulehekülg

Olev Remsu „Elitaarne mees Harry Männil“ Tänapäev 2011. - Eesti Ekspress 2. 12. 2011

2011-12-10T17:41:00.000+02:00

Raamatu juhatavad sisse kaks tsitaati peategelaselt: „Kui ma oleksin jäänud Nõukogude Liitu, oleksin astunud komparteisse“ ning „Riigile maksu maksmine on minu usu vastu“. Männili olemuse mõistmiseks väga tabavad. Täpsemad, kui raamatu pealkiri, sest pole selge, kas see mees elitaarne oli. Vähemalt siis, kui me ei mõista elitaarsuse all ainult jõukust, mõjukat ärilist positsiooni ja haruldast kunstikogu, liiati kui need on omandatud kahtlaste võtetega. Elitaarsuse alla peaks käima ka keskmisest kõrgem eetiline standard ja vastutustunne ühiskonna ees.
Männil on pigem Eesti Ostap Bender. Too kandis edevaid kollaseid saapaid ja pakkus oma epitaafile kirja, mille kohaselt hauaplaadi all pidi puhkama mees, kes armastas ja kannatas, nimelt armastas raha ja kannatas selle puuduse käes. Hästi sobiks see kiri Männililegi, kel oli 24st paarist koosnev mõttetult kalliste Sam Lucchese saabaste kollektsioon, kuid kes kannatas samuti väga rahapuuduse käes. Sest tal polnud seda kunagi piisavalt palju. Raamatu pealkirjaks sobiks aga näiteks see: „Harry Männil – mees, kes tahtis näida elitaarne.“ Ning alapealkirjaks: „Mis ponnistustest hoolimata korda ei läinud.“
Paradoksaalselt nullis need ponnistused tema teenistus Saksa-aegse poliitilise politsei assistendina. Paradoksaalselt sellepärast, et tõendid tema oletatavatest kuritegudest on vaieldavad. Mis muidugi iseenesest ei tähenda, et ta kuritegusid korda poleks saatnud.
1980. aastateks näis, et ta ongi oma eluunistusele lähedal – 1974. aastal oli ta tutvunud USA presidendi Gerald Fordiga, 1979. aastal käis Venetsueela ametliku delegatsiooni koosseisus Iisraelis, kus kohtus muuseas legendaarse kindrali Mordechai Guriga ja hilisema peaministri Ariel Sharoniga.
Ent algas holokaustikampaania ja natsiküttimise hammasrataste vahele jäi ka Männil. 1993. aastal teatas Simon Wiesenthali Keskuse tegevjuht Efraim Zuroff president Lennart Merile, et Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste uuringute instituudi nõukogu liige Harry Männil on teinud aktiivset koostööd natsidega. Konkreetsetest kuritegudest pole tõendeid leitud, ent 1994. aastal tühistas USA tema eluaegse viisa, mis tähendas sisuliselt tema muutumist rahvusvaheliseks paariaks.
Siinkohal peaks igatahes Zuroffit tänama – ilma temata oleks sellest kosmopoliitsest küünikust saanud tõenäoliselt Eesti rahvuskangelane, midagi Lennart Meri sarnast, sellest hoolimata, et tal Eesti ees mingeid teeneid ei olnud. Nüüd jäi tema Eesti-karjääri laeks Savisaare majandusnõunike klubi presidendi koht.
Kuid sellega pole tahetud öelda, et Männil oleks miinusmärgiga mees. Kahtlemata oli see Eesti Ostap Bender huvitav inimene, väga heade juhiomadustega ja ärivaistuga särav suhtleja ning karismaatiline avantürist. Sünniaeg ja -koht söötsid talle seiklusvõimalusi rikkalikult ette.
Olev Remsu oma erksa sule ja tunnetusega on nende kirjapanemiseks parim valik. Raamat on saanud ladus ja huvitav, kadestamisväärselt intelligentne, kuid mitte intellektuaalitsev. Remsu pole selle vastuolulise persooni kujutamisel teravustest ära hiilinud, vaid vastupidi, lähenenud otserünnakuga. Intervjuukirjeldused manavad Männili persooni lihast ja luust ette. Kirjutada niimoodi alles hiljuti lahkunud mõjukast isikust on suur kunst, peenel köiel kõndimine, kuid Remsu on sellega ideaalilähedaselt hakkama saanud. Vältinud tellimustöö muljet, ükspuha siis, kelle poolt. Või lasknud mitmelt poolt tellida, kuid mitte end osta. Igatahes oli eetiline standard siinkirjutajale sobiv, mis teeb lugemise kosutavaks. Välja arvatud ehk Vaino Väljase kiitmine sovetiriigi heaks tehtud tööde eest.
Kirjanikud ja ajaloolased püüavad tegelikult üht ja sama eesmärki – inimhinge põhiolemuse tabamist. Meetodid on erinevad, mistõttu tõsilooliste faktide ja protsesside viitamiseks Olev Remsu raamat alati ei kõlba. Nii Einar Sanden, Karl Säre teemadel jõulist ilukirjandust viljelenud Briti luuraja, kellele Remsu kohati ilmaasjata heausklikult tugineb, kui ka Remsu ise ülehindavad NKVD/KGB/FSB masinavärgi loogikat – seda nii 1940. aasta pöörde kui Männiliga seoses. Remsu näib näiteks uskuvat, et Vene luurel on materjali Männili kohta, mida mingil põhjusel ei taheta välja anda. Soovitaksin kõigil KGB vandenõuteoreetikutel lugeda profülaktikaks Eesti Riigiarhiivi filiaalis säilitatavaid Nõukogude välisluure materjale. Võite veenduda, et Nõukogude luure loogika oli tavamõistuse loogikast üsna erinev, sarnane Nõukogude bürokraatliku süsteemi loogikale, see tähendab, kohati üsna totter. Maksti entsüklopeediaartiklite ümberkirjutuste eest, tõe pähe võeti lennukaid kuulujutte ja luuramisel keskenduti vihuti naljakatele pisiasjadele.
Võib-olla just nende pisidetailidega tegelemise väljaimbumine ongi loonud Nõukogude luurest mulje kui kõikehõlmavast süsteemist, sest kui juba sellistele pisiasjadele panustatakse, siis võiks arvata, et küllap teatakse suurtest asjadest kõike. Tegelikult võis Nõukogude luure saamatutel ja omavahel rivaalitsevatel harudel olulistest protsessidest ja isikutest teave mitte lihtsalt puududa, vaid võis puududa ka arusaamine, et sellist teavet üldse vajatakse.
Remsu raamatu väärtust need tähelepanekud ei kõiguta. Remsu ei ole ajaloolane, vaid kirjanik, tema esimene eelistus ei peagi olema faktitruudus, vaid kirjanduslik veenvus. Ajaloolasi aga võivad tema seosed edukalt inspireerida. Nii nagu vene Remsu ehk Revzun (Viktor Suvorov) on oma pööraste hüpoteesidega viimase maailmasõja ajalugu edendanud võib-olla rohkemgi kui akadeemilised ajaloolased.

Rein Kasak. 50 aastat saatana embuses. Varrak, 2011.

2011-07-14T15:42:00.002+03:00

Kirjutasin sellest raamatust nupu „Eesti Ekspressile“, ent teen siin lisaks pikema ülevaate, kuna need mälestused jätsid väga võimsa mulje. Sobiksid Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ lisaköiteks: umbes pool sellest illustreerima ühe konkreetse küüditatu käekäiku, ning ülejäänu kirjeldama edasipüüdliku isiku eluvõitlust „Suures tsoonis“. Selle eluvõitluse osaks olid ka sidemed KGB-ga. Seejuures, nagu ka Solženitsõn märgib, võis psühholoogiliselt raskem olla elu „Suures tsoonis“ ehk Nõukogude riigis, kui rohkemate mõtte- ja saatusekaaslatega „Väikses tsoonis“ ehk asumisel või laagris. Kui viimases muidugi üldse füüsiliselt ellu jääda võimalik oli.
Raamatu ristiisaks on üks perestroikaaegne Eesti autoriteet. Nimelt tahtis Kasak siis ilmutada andmeid, et interrinde taga on KGB. Enne konsulteeris tolle isikuga, tahtes oma plaanile toetust saada ning olla kindel, et see ei kahjusta Eesti iseseisvuspüüdeid. Too soovitas loobuda. „Selle asemel, et avaldada ajakirjanduses paar artiklit, asusin ma tööle ja panin kirja enda ja oma põlvkonna loo.“ (lk 585). Uurisin Kasakult, kes see isik ikkagi oli. Tuli välja, et Arnold Rüütel.
Aga ei tea, kas tasubki nii väga imestada meremehe poliitilise naiivsuse üle, kes läks nõu küsima sellelt, kes oli nende taga, keda ta rünnata kavatses, ning seda nõu ka kuulda võttis. Küllap pidasid paljud tol 1989. aastal tippkommunist Arnold Rüütlit Eesti iseseisvusvõitluse üheks juhiks. Ehkki ta veel aasta tagasi oli nõudnud USA senaatorite sekkumise lõpetamist Eesti NSV siseasjadesse.
Aga teisalt saime niimoodi tõesti ühe põlvkonna loo. Loomulikult ei esinda 1937. aastal sündinud Kasak generatsiooni tüüpilist eestlast, seda töölist-kolhoosnikku, kes püüdis energiasäästlikult oleleda defitsiitsetele kaupadele ligipääsetaval töökohal, ja juhul, kui tõesti joomisest aega üle jäi, panustada oma maja ehitamisse. Kasak kuulub 1941. aasta küüditatuna selle põlvkonna äärealadele. Tal on, mida mäletada, ja ta esitab oma läbielamused veenvalt, värvikalt ja ülivõimsa tundelaenguga. „Ma ei unusta kunagi, kuidas tädi Raaja seina taga pliidil pannkooke küpsetas. See lõhn ajas mind hulluks, see tungis kõikidesse mu kõhna ihu pooridesse. Tädi Raajal hakkas minust kahju ja ta tõi mulle voodisse ühe pannkoogi. See kadus mu kõhtu hetkega, see tegi näljatunde veel suuremaks. Ma ei suutnud perenaiselt pilku eemale pöörata, piilusin teda läbi kardinapilu. Ilmselt märkas ta minu piilumist ja keelas mul selle ära. Kellelegi ei meeldi, kui teda lakkamatult jälgivad näljase lapse silmad. Kõiki näljaseid ei suuda keegi ära toita.... Mulle tundus, et tädi Raaja on mind unustanud: ma hakkasin köhatama, esmalt harva ja vaikselt, seejärel üha sagedamini ja valjemalt.“ (lk 66). „Leivajagamise päev oli aga alles kaugel. Olukord oli lootusetu. „Pojake, kui sa homme midagi söödavat riiulilt teiste inimeste toidukompsudest ei võta, siis me siit eluga ei pääse,“ sosistas ema mulle.... Seda ema antud ülesannet pole ma kunagi unustanud. Ma pidin hankima emale süüa, et me ei sureks. Mulle polnud vaja pikalt asja seletada. Kes minust peale ema veel hoolis. Mitte keegi.“ (lk 81). „Ühel väga külmal päeval hakkasid onni trügima mingid räbaldunud riietuses kujud, kes vaevu sarnanesid inimestega.... Ema rääkis, et need olid mehed, kes saadeti vangilaagrist asumispaika.... Nad pandi elama tühja majja, mis asus jõe ääres esimesel tänaval.... Kuidas või kas neid üldse toideti, seda ma ei tea. Kui aga võtta arvesse, et isegi minu ema, kes käis tööl, ei saanud kolhoosilt midagi, siis muidugi ei saanud midagi ka need mehed, kes näljastena ja jalgsi marssides olid siia kohale toodud ega jaksanud üldse tööle minna..... Mehede põdesid düsenteeriat ja tüüfust ning surid vaikselt... Ühe meie küla eestlase sõnul oli ta näinud, kuidas üks neist õnnetutest eestlastest oli tuikunud külapoe juures ja pakkunud tüki leiva eest oma ilusaid kodukootud eesti mustriga labakindaid. Võib arvata, et need kindad olid tal nagu mingi talisman, ainuke, mis teda veel kauge kodu ja eluga sidus. Ta oli neid hoidnud kuni viimse hetkeni, nüüd aga oli valmis neist loobuma, et oma elu veel paari päeva võrra pikendada.“ (lk 99-100).
Andekas ja tohutu tahtejõuga noormees suutis end Siberis koolitada ning asumiselt pääsenuna soodsate asjaolude kokkulangemise tõttu astuda ja lõpetada Tallinna Merekooli. Meremehe staatus oli sovetiühiskonnas ülikõrge eelkõige seetõttu, et neil oli aeg-ajalt võimalik „Suurest tsoonist“ väljapoole pääseda, ning sealt ka trendirõivaid ning muud kaupa tuua. Selleks oli aga teadagi vaja välisviisat, mis tähendas omakorda KGB usaldust. Kasakul kui negatiivselt märgitul oli selle usalduse hankimine aga eriti raske. Kümmekond aastat sõitiski ta koos värvikate kaaslastega, kellest osa olid lumpenproletaarlased staatuselt, ehk joodikud, osad aga lumpenproletaarlased hingelt, ehk rannasõidulaevadele ümber kasvama saadetud, varguse või pummeldamisega vahele jäänud varem välissõitudel käinud meremehed. Viimaste seas oli ka KGB agente, kes mõistetavalt erilise püüdlikkusega oma varasemat positsiooni taastada üritasid. Kolleeg Jefstafi Pavlovitš Surovtsev, endine eriüksuse võitleja, kes sõja ajal diversandina Eesti omakaitselastest talumehi tapmas käis (kiideldes: „Nuga läks ihusse nagu võisse“) hakkas Kasakut parteisse agiteerima: „Võttes arvesse teie energiat, aktiivsust, visadust, andekust ja ausust, saate te ühiskonda kõige paremini aidata siis, kui olete parteis. Väljaspool parteid ei saavuta te mitte midagi.“ (lk 352-353).
1971. aastal kutsuti Kasak Eesti Merelaevandusse, kus temaga soovis vestelda Riikliku Julgeolekukomitee major Voldemar Paal. Küllap Kasak teadvustas kohe, millega kaasa läheb. Kõigepealt nõustus ta koostama nimekirja neist isikutest, kellega oli meremehena kokku puutunud. Üsna pea andis kaks ta allkirja – esimese paberile, milles kinnitas, et hoiab saladuses oma seotust KGB-ga, teises, et on võtnud omale varjunime Šmidt. Peagi tuli anda ka kolmas allkiri, et on saanud 25 rubla. (lk 362). Kasak väidab, et tõmbas teadlikult oma tegevusele piirid, ning see on üsna veenev: „Minul jäi nüüd üle kas või nahast välja pugeda ja püüda kõigest hingest... ei, mitte kõigest hingest, ma pidin vaid tegema näo, et ma olen väga püüdlik ja hoolas. KGB ohvitseridega ei saa töötada koos nagu mõttekaaslasega. Ei tohi laskuda amoraalsete tegudeni.“ (lk 363). Piiritõmbamine seisnes selles, et ta proovis otsustada, kes ta töökaaslastest on KGB agent, ning sellest lähtudes kirjutada oma iseloomustused. Näiteks kahe oma kursusekaaslase kohta, keda ta pidas KGB informaatoriteks, kirjutas ta, et nad on natsionalistlikult meelestatud (lk 369). Kasak arvab, et laevadel oli KGB informaatoreid umbes 20%.
Niisiis oli Kasaku taktikaks KGB heaks töötades KGB-ga mitte riidu minna, kuid ka mitte sisulisi teeneid osutada. „Inimene võis olla kes tahes, kuid need, kes olid teinud läbi Siberi näljaaja ja õudused, ei saanud olla lurjused.“ (lk 486). Tõenäoliselt oli selles KGB-ga mängimises ka enesepettust ja naiivsust. „Mul on häbi tunnistada, kuid juba peaaegu neljakümneaastasena arvasin ma ikka veel, et nõukogude KGB, vaatamata oma kuritegelikule olemusele, poliitilistele mõrvadele ja muudele stalinlikele töömeetoditele võitleb siiski avaliku kuritegevuse vastu, salakaubaveo, alkoholismi ja muu sellise vastu, ning teeb seda üle kogu riigi. (lk 434). Igatahes hakkas tema karjäär edenema, KGB kontaktisik soovitas talle kirjutada avalduse ka parteisse astumiseks... „ja teile avaneb võimalus saada kaugsõidukapteniks.“ „See kõik sai teoks siiski mitte tänu KGB abile, vaid seetõttu, et KGB oli võtnud maha pidurid minu eluteelt.“ (lk 376). 1972. aastal määrati ta parvlaeva „Sõprus“ kapteniks, ning 1973. aastal nägi ta välisviisa saanuna esimest korda vaba maailma.
Just 1970. aastate alguses, naftašoki ajal, naftasaaduste mitmekordse hinnatõusu tingimustes võis Nõukogude Liidul olla viimane võimalus kiirete reformidega plaanimajandust paindlikumaks muuta ja oma olemasolu pikendada. Riigi vanuritest juhtkond otsustas ettearvatult mittemidagitegemise kasuks ning terve ühiskond jätkas kiirenevat mandumist. Ka välissõidulaevadel varastati ja joodi kuidas jõuti. Jõid madrused, motoristid ja vanemabid, oma kajutis „lõid peegliga kokku“ kaptenid. Allakäivale süsteemile omaselt edutati neid joodikuid ja vargaid ikkagi, peaasi, et nad olid KGB kaitse all, st koputajad. Ka KGB käis alla. Kingitused, mida Kasak laeva kuraatoriks olnud Gorjajevile sokutas, muutusid üha kaalukamateks. „Me mõlemad teadsime, et sadamaväravas seisvad relvastatud naisvalvurid teda läbi otsima ei hakka.“ (lk 435).
Kasaku karjäär tipnes teaduslaeva „Akademik Boris Petrov“ kapteni kajutis. 1980. aastate lõpul pandi Kasakule meri kinni, kuna ta kaotas KGB usalduse. Tõenäoliselt mitmete spioonilugude tõttu, kus Kasak KGB lootusi ei täitnud, kuid küllap ka isiklike konfliktide tõttu. KGB-l õnnestus küll Kasakule siis meri sulgeda, võttes temalt võimaluse töötada isegi rannasõidulaevadel, ent mitte sulgeda tema võimalust KGB-st kirjutada, kuna temast varast, sutenööri ega provokaatorit teha ei õnnestunud. Kuid küllap ajendasid otsust KGB-st kirjutada mitte ainult „laulva revolutsiooni“ laineharja eetika ja kasvanud rahvuslik eneseteadvus, vaid ka isiklik solvumine: „Otsustasin, et minu elu edasiseks sisuks, peab saama, maksku, mis maksab, näidata minu võimaluste piires, kuidas värvatakse informaatoreid, kuidas neid psühholoogiliselt mõjutatakse, näidata selle tegevuse haaret, seda, kuidas tungitakse inimese hinge, Nõukogude riigi kõikidesse tegevusvaldkondadesse ja struktuuridesse – ja seda kõike ühe isiku näite varal.“ (lk 16). Jah, Kasaku koostööle KGB-ga võib anda nii- või teistsuguse hinnangu, aga see „edasine sisu“ on tal nüüd täidetud, hoolimata sellest, et tema käsikirjast on mõned olulised osad välja jäetud.
Selle raamatu üldises hoiakus on jõuliselt tunda kahekümne aasta tagust, raamatu kirjutamise aegset lootust, et uus, kujunev ühiskond on eetiliselt hoopis kõrgemal tasemel kui sovetiühiskond. KGB ja iseenda tegevust kriitiliselt arvustanud Kasak ei teadnud siis, et see lootus ei täitu. Ta ei teadnud, et ka Lennart Meri oli kirjutanud KGB variorganisatsiooni VEKSA jaoks aruandeid, analüüsides seal, kuidas oleks võimalik paremini Eesti iseseisvuse pooldajate vastu võidelda. Ehkki ühiskond seda teada sai, kujunes Lennart Merist Eesti kultusriigimees, kõigi aegade hinnatuim Eesti president, mis tähendab ühtlasi, et kehtestus vastav eetiline standard. Ta ei teadnud, et ka teise Eesti presidendi sidemed KGB-ga on enam kui tihedad selle isiku ameti tõttu Eesti NSV tippjuhtkonnas. Ta ei teadnud, et iseseisvuse taastanud Eesti kolmas president, kellel polnud endal võimalust KGB-ga koostööd teha, võtab justkui selle kompenseerimiseks oma lähemaks nõuandjaks Nõukogude eriteenistustega seotud isiku.
Nostalgia on tunne, mis hindab minevikku positiivselt üle, vastukaaluks puudustele olevikus. Seega viimastel aastatel esile kerkinud sovetinostalgia, mida meie praegune president kritiseerib, on vähemalt osalt tekkinud arusaamisest, et meie ühiskonna eetilised väärtused ei erinegi väga palju sovetiajast. Kasaku raamat on võimas vastukaal sovetinostalgiale, kujutades mõtleva inimese ränki valikuid sovetiühiskonnas. Meil tänapäeval nii ränki valikuid siiski ei ole. Raamat on vastukaal Nõukogude aja ülehindamisele, kuid tuletab meile ühtlasi kriipivalt meelde ka meie endi muutumist kellekski selliseks, kelleks me kakskümmend aastat tagasi saada ei tahtnud.

Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Tallinn 2010.

2011-05-07T13:28:00.001+03:00

Õieti on mälestusi kogu raamatu mahust vähem kui kolmandik, ülejäänu 500 leheküljest moodustavad artiklid ja intervjuud aastatest 1970-2009.
Mälestuste osa oli minule huvitavam, ning eriti esimene ots, kus Lauristin meenutab oma lapsepõlve ning analüüsib oma vanemate ja vanavanemate poliitilisi valikuid ja nende põhjusi. Tõsi võinuks olla veel huvitavam ja sügavamale minev: ajaloolasena on mul kahju, et Lauristin ei ole kasutanud rohkem neid dokumente, mis temal pere- ja meil kõigil avalikus riigiarhiivis olemas, ning mis teda kahtlemata häälekamalt kõnetavad, kui mõnd vähem teemaga isiklikke seoseid omavat uurijat. Aga siiski on see tekst ka sellisena vist üks põhjalikumaid Eesti „juunikommunistide“ motiivide analüüse, ning väärib sellisena igal juhul väga kõrget tunnustust. Oletan, et autoril polnud selle tekstiosa kirjutamine psühholoogiliselt kerge.
See oli punane pere, kust Lauristin pärit. Punaseks või revolutsionääriks olemine iseseisvussõja-eelsel ajal tähendas ebaõigluse vastast võitlust revolutsiooniliste meetoditega. Eesti-vastase lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917-18. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. 1918-19. aastal jaotusid kõik need endised eesti revolutsionäärid kahte leeri: iseseisvuse pooldajateks ehk „valgeteks“ ja iseseisvuse vastasteks ehk nüüd „päris“ punasteks, kommunistideks, enamlasteks või bolševikeks, kuidas keegi nimetada võtab.
Lauristin kirjeldab oma revolutsionääridest-kommunistidest lähisugulasi ja nende sõpru mõistetavalt soojalt ja sümpaatiaga, või kohati kerge kaastundevirvega. Isiklikust vaatekohast teeb ta seda kindlasti põhjusega - on selge, et kuigi need isikud polnud demokraadid ning olid kõike muud kui Eesti patrioodid, polnud nad igatahes ka mingid madalalaubalised fanaatikud või äraostetud lurjused, vaid haritud, intelligentsed, erksa tajuga põhimõttelised maailmaparandajad. Minule on need tüübid isiksustena väga põnevad, ning kui ma minevikust mõne vestluskaaslase leida tahaksin, siis mitte mõne kodanliku poliitiku, vaid just sellise punase revolutsionääri. Arvan, et niimoodi otseallikatest Lauristini hinnanguid ja põhjuslike seoste kette kontrollides jääks osa neist kehtima, osa aga mitte. See tähendab, et mälestuste autor ei ole mitte alati veenev. Peavoolulisus, mis teravad nurgad võimalikult kaasaja Eesti poliitkorrektsusega piiritletud voolusängi katsub kokku suruda, ning asjaolu, et veri on paksem kui vesi, missugune reegel kehtib ka enesereflektsiooni valdava tippsotsioloogi puhul, määrab ka nende mälestuste häälestatuse.
Lauristini vanaisa Anton Künnapuu oli, nagu mälestuste autor kirjutab, ”äge õiguse otsija”, kes ühines 1905. aasta revolutsiooni ajal punastega, ning oli ka 1917. aastal väga haaratud Venemaal alanud revolutsioonist. Võttis mõnikord tollal alles 13-14 aastase Olga rahvakoosolekutele kaasa. ”Lapsena isaga koos saadud romantiline revolutsioonielamus mõjutas üsna otsustavalt minu ema eluvalikuid.” (lk 21). Anton Künnapuu muutus aga ”päris punaseks”, lahkus 1918. aastal Eestist ning seega jõudis ilmselt ka Vabadussõjas iseseisvuslaste vastu võidelda. Autor märgib lk 21, et ta vanaisa suri 1919. aastal Narvas soetõppe, lk 25 aga, et ”jäi punaste poolel võideldes sõjas kaotsi”. Anton Künnapuu naine ehk autori vanaema Helene Künnapuu läks kohtu alla 1925. aastal ”põrandaaluste” abistamise pärast, missugust terminit autor läbivalt kasutab, kuid mis on küll suhteliselt peitenimeline määratlus isikute kohta, kelle programmiliseks eesmärgiks oli proletariaadi diktatuur ja Eesti ühendamine N. Liiduga. Helene Künnapuule mõisteti kuus aastat vanglakaristust ning nagu autor kirjutab, ”vangist vabanenult saadeti ta Venemaale” (lk 28). Kas tõesti oli Venemaale minek kellegi teise kui vabanenu enda otsus?
Ka mälestuste pakutud versioon Helene Künnapuu punase eluliini tekkimisest ei tundu veenev – selle kohaselt võis Helene kadunud mehe jälgi otsides meeleheitel N. Liidu saatkonda minna, kust hakkas saama Rahvusvahelise Revolutsionääride Abistamise Organisatsiooni raha ja jagama seda vangistatute perekondadele; ühtlasi andes ”põrandaalustele” kasutada oma korterit. Paraku tunduvad ikkagi loogilisemad teistsugused seosed - N. Liidu saatkonna kaudu toetati rahaliselt ”põrandaaluseid” ehk Moskva-meelseid kommuniste.
Lauristin kritiseerib Aarne Rubeni ”ilkvel toonis” kirjeldust ja märgib, et Olga Künnapuu oli hästi kasvatatud ja uhke kooliõpetaja tütar, kelle jaoks oli pärast gümnaasiumi lõpetamist lahti palju võimalusi. Selles pole tõesti põhjust kahelda. Olga Künnapuu (Lauristin) käiski aasta Tartu ülikoolis. Küllap oleks haridustee jätkamine tema elukäigu teiseks muutnud. ”Kuid partei kutsus ta sealt ära tagasi Tallinna ja ema lojaalsus seltsimeestele oli tugevam teamistejanust. Tallinnas sai tema ülesandeks valgustustöö töölisnaiste hulgas.” (lk 24). ”Lojaalsus seltsimeestele” on jälle peitenimeline väljend, millel minu jaoks veenvus puudub, kui selle all just ei mõelda mõnesse seltsimehesse pimesi armunud olemist. See tark ja kena neiu pidi aru saama, et tegemist on lojaalsusega Moskvale, aga kustkohalt ja miks see tekkis, on minu jaoks ikkagi jätkuvalt küsimärk. Pole selge, kas Olga Lauristin oma valikutes siiski hiljem pettus. ”Ema ei kahetsenud oma valikuid ega kurtnud kunagi. Ta oli väga kinnine, ei rääkinud endast ega pihtinud oma pettumustest ka vanas eas mitte.” (lk 24-25) Esimeses lauses on öeldud, et ei kahetsenud oma valikuid, teises, et ei pihtinud oma pettumustest, st kas neid pettumusi siiski oli?
Käsitledes 1930. aastate lõppu, kinnitab mälestuste autor (lk 28), et Hendrik Allik ja Johannes Lauristin vaielnud kommunistide käitumise üle kõvasti, ning eriti teravaks läksid vastuolud siis, ”kui Stalini komissar Karl Säre saadeti Moskvast Eestisse ”revolutsiooni tegema.” Säre võttis juhtimise üle, kõik pidid temale alluma. Allik oli selle vastu, temale see Moskva komissari juhitud peitemäng ei meeldinud, tema arvates oleksid kommunistid pidanud iseseisvalt võimu haarama. Aga Lauristin läks Säre mängudega kaasa.” (lk 28). Vaevalt küll, et nende vaidluste fookus Moskva rollile sai keskenduda, sest Moskvast oli Eesti kommuniste ja sh Allikut juhitud kogu Eesti iseseisvusaja. Tegemist pidi olema isiklike vastuolude või taktikaliste pisidetailidega. Hendrik Allik ei saanud olla nii juhm, et oleks arvanud, et Eesti kommunistid ilma Moskva abita suudavad võimu haarata. Küll aga on teatud rõhkude ümbertõstmise korral veenev Hendrik Alliku ja Johannes Lauristini lühiiseloomustus: ”...mõlemad kuulusid minu arvates noorukina sarnasesse inimtüüpi, kellele on iseloomulik väga kõrge enesehinnang ning protest ühiskonna vastu, mis ei võimalda neil oma andeid ja unistusi teostada.” (lk 29). Kõrge enesehinnangu on usutav, ning kui unistuseks pidada proletariaadi diktatuuri ning N. Liiduga ühinemist, siis ei olnud Eesti ühiskonna enamus tõepoolest selle unistusega solidaarne. Autor toob unistusena esile siiski haridusjanu: nii Johannes Lauristin kui Hendrik Allik ”elasid teravalt läbi sotsiaalset ebaõiglust, mis tõkestas vaestest oludest pärit andekate noorte haridusteed ja eneseteostust.... sellest kasvas välja klassiviha ja poliitiline kirg.” (lk 30). Kindlasti oli tegemist tundliku sotsiaalse närviga isikutega, ning tolleaja maailmas võisid andekad noored tõesti hariduseta jääda (seda nii ”kodanlikes” ühiskondades kui N. Liidus!), kuid ikkagi, ikkagi.... seal on veel midagi muud, mis laskis neil võõrriigi või Kominterni nimelise Eesti-vaenuliku organisatsiooni poolt juhitutena oma ühiskonna vaenlaseks muutuda. Iseasi, kui ”oma” see Eesti ühiskond neile algusest peale oli. Kui mitte, siis polnud nad ka reeturid, ning mitte ainult nende endi arvates. Me ju ei nimeta reeturiks neid, kes on ”teisel pool”. Kui rindejoont pole, on nad lihtsalt ”teised”, ning tihti võivad olla ka sõbrad. Kui teisel pool rindejoont, siis on nad vaenlased. Minu arvates võibki just see olla võti Eesti kommunistide käitumise mõistmiseks. Näiteks Viktor Kingissepp kinnitas oma teadaolevalt viimases kirjas 29. jaanuaril 1922, et tema tegutsemismotiiviks Eestis on „isiklise vaenuni“ ulatuv viha kodanluse vastu, ning ta elab sellele vaenule, et lähendada kättemaksu silmapilku. „Kui see käes, siis kustub minus igasugune huvi Eesti vastu ja ma lähen mujale.“ Rahvusvahelise kommunisti identiteet oli tugevam kui Eesti identiteet, ning neid kommunistlikke ideesid sai kõige efektiivsemalt ellu viia Moskva poliitikat järgides. Kui see nii oli, siis tundub kõik edasine lihtne ja loogiline: need eesti soost kommunistid olid küll Eesti iseseisvuse vaenlased, kuid oma ideede järgijatena sirgjoonelised ja mehised tüübid.
Autor iseloomustab siiski juunipöörde järel Moskva võimu vahendajaks saanud Johannes Lauristini petetud marionetina, ”kes ise seda oma pimedas võidujoovastuses ei mõistnud” ning kelle ”roll polnud enamat kui olla Moskva isandate suuvooder ja raamatupidaja. Tema vanglas kultiveeritud ilusa käekirjaga on hoolikalt täidetud kümneid lehekülgi natsionaliseerimisel üle võetud asjade nimekirju.” (lk 30). Jah, meil kõigil on märksa kergem uskuda, et 1940. aastal võõrvõimu teenistusse läinuid lihtsalt peteti. Sellest ka need ”Mongoolia variandi” legendid, millega õigustame mitte ainult ”päris” kommuniste, vaid veel rohkem oma vasakharitlaste massilist kollaboratsiooni, kes olid ju olnud ka iseseisvusajal peavoolu arvamusliidrid, mitte Lauristini sugused ausad mässajad. Johannes Lauristin ei saanud minu arvates küll 1940. aastal olla petetud marionett, vaid pidi sovetivõimu pimedaks tööriistaks muutuma juba varem. Millal, ei tea. Võib-olla on indikaatoriks 1936-38. aasta kommunistide hukkamised N. Liidus: neist vähemalt osa olid ju Eestisse jäänute varasemad võitluskaaslased ning isiklikud tuttavad/sõbrad; kui ikka sel puhul ei tekkinud küsimusigi, rääkimata protestidest, tähendas see ühtlasi ka kõigi järgmuiste Moskvast tulevate korralduste pimedat heakskiitmist.
Edasi kirjutab Marju Lauristin pikalt neist legendidest, mis Johannes Lauristini surma kohta käivad ning mis justkui küsimärgistavad ametliku versiooni, mille kohaselt Lauristin sai surma 28. augustil 1941 miiniristleja Jakov Sverdlovi pardal Tallinnast põgenedes. Veenev pole neist legendidest ükski, küll aga võimaldavad need Johannes Lauristini näidata siiski sovetivõimudele mingist hetkest ebasobiva isikuna, ning mind ei jäta maha tunne, et just sellepärast autor neid legende nii visalt uskuda tahabki.
Ülejäänud mälestuste osa ma kommenteerima ei hakka. Kõige rohkem paistab sealtki välja autori hoidumine peavoolu, ja seda nii sovetiajal kui viimasel kahekümnel aastal. Täpselt samuti nagu meil kõigil – oleme me siis kosmopoliitse või rahvusliku maailmavaatega - meie poliitiliselt kirglikud vanavanemad võiksid meid kõiki täna imestunult määratleda hoopis konjunkturistidena või ükskõiksetena. Autori puhul annab aga kokku täpselt selle, mis meie globaliseeruva maailma trendidega kokku läheb. Tunnistan, et ega see halb ei ole, ehkki minule endale on sümpaatsemad või vähemalt huvitavamad need teised, haruvoolude inimesed, keda tänaseks väga vähe järele on jäänud. Aga ühiskonda hoiab koos ikkagi peavool, kurnates harujõgedes kulgejate ideedest välja sobivad ja tagades niimoodi ühiskonna liikumise kõige ohutumat teed pidi. Kuid küll oleks hea, kui suudaksime ka tänapäeva haruvoolumõtlejate suhtes olla sallivad, olgu need haruvoolumõtlejad siis Moskva-meelsed, nagu Lauristini sugulased, või rahvuslased. Sest uued ideed tekivad just peavoolust väljaspool.

Ferdinand Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate. Tallinn, 1996.

2011-02-19T15:56:00.002+02:00

Need mälestused on esmakordselt ilmunud 1932. aastal ajalehes „Vaba Maa“ ja 1933. aastal raamatuna. 1996. aasta väljaandele toreda saatesõna kirjutanud Eero Medijaise väitel jätkus autorile raamatute müügist saadud summadest ligi neljaks aastaks. Selles julgeksin siiski kahelda, aga selge on, et mälestused on nö müügiks kirjutatud. Seega on autor pingutanud nende loetavaks tegemisega ning see pingutus on kahtlemata vilja kandnud: mälestused on saanud erakordselt elavad ja värvikad. Tühjalt kohalt pingutamine siiski üksi ei aita. Ferdinand Kull ei olnud aga tühi koht, vaid osav sõnakunstnik, ning tüüp, kellel neid elujuhtumeid, mida sõnaks vormida, küllaga jätkus. See 1884. aastal sündinud ja endale kireva elutausta hankinud boheemlane on mh huvitav ka selle poolest, et meie ajale ebatüüpiliselt, ent tema ajale siiski küllaltki levinult sulasid tema vaadetes sõbralikult kokku vasakradikalism ja rahvuslus. See sümbioos määras tema poolevaliku ja tegevuse 1918. aastal, mil ta koos konservatiivse rahvuslase Jaan Tõnissoni ning teistega Eesti välisdelegatsiooni liikmeks sai. Tõsi, Tõnissoniga läks ta ruttu tülli. Kui maailmavaatelised erinevused on suured, tõuseb konflikt ka pisiasjadest, lisaks oli Kull ikkagi improviseeriv boheemlane, Tõnisson aga autoritaarne juht.
Võib-olla oligi see just vasakradikalism, mis temas hiljem ikkagi saatuslikult moondununa välja lõi, võib-olla midagi muud. 1930. aastate alguses kirjutatud mälestustes ei mõista ta, kuidas muidu mõistlikest ja sõbralikest inimestest oma ühiskonna vaenlased saavad, nimelt 1905. aasta revolutsioonist kirjutades meenutab ta soojalt oma vanglakaaslast, naistelemmikut Rud. Nieländerit ja jätkab: „Millistel salapärastel mõjudel Nieländer sedavõrd fanaatiliseks enamlaseks muutus, et isegi peale vanglast vabanemist nendega Venemaale läks ja iseseisva Eesti vastu Narva frondil võideldes surma sai, jääb minule täielikult arusaamatuks“ (lk 37), kuid 1945. aastal kirjutas ta ise avalduse komparteisse astumiseks! Edasine oli valus - 1947. aastal, peale kandidaadiaega, võetigi ta parteisse, kuid juba paar kuud hiljem heideti välja, arreteeriti 1951. aastal ja mõisteti vangilaagrisse. Medijainen oletab, et just komparteisse astumise avaldus saigi talle saatuslikuks, sest kandidaadiperioodil uuriti põhjalikult ta minevikku.
Aga mälestused 1905. aasta revolutsioonist, mis nii paljusid eestlasi vasakpoolseks mõjutas, on vägevad, minu arvates palju huvitavamad kui näiteks „päris kirjaniku“ Karl Asti omad. Nii kirjeldab Kull, kuidas muutus Riia keskvanglas surmanuhtluse täideviimine koos mässuliste meeleolude levimisega (lk 45): „Iga surmamõistetu kohta olnud siis ainult 3 sõdurit, kuna aja jooksul seda arvu järjest tuli suurendada, sest ka paljud sõdurid muutusid aegamööda revolutsioonilisteks ja lasid mööda, kas meelega või sisemise ärrituse tõttu. Lõpuks, kui seitsmest sõdurist enam ei piisanud, muudeti mahalaskmine poomiseks; selle muutuse põhjusena olla ametlikus käsukirjas toodud see asjaolu, et revolutsionääride hukkamine Vene riigile liiga kulukaks läheb, kuna ühe nööriga mitukümmend inimest võib surmata.“
1905. aasta revolutsioonis olid lätlased hoopis aktiivsemad kui eestlased ning Kull kirjeldab põnevaid kokkupuuteid nende pühendunud kartmatute mässajatega, kes sarnaselt tänastele moslemivõitlejatele oma elust vähe hoolisid ning nt meeleheitlikult vanglat ründasid, et oma aatekaasalasi päästa. Ülimalt emotsiaalsena mõjub kirjeldus mehisest lätlasest Alfonsist, kes aga surma palge ees oma kaaslased reetis ning tapalavale saatis. Aga pääsu ei olnud temal endalgi, hoolimata teda meeletult armastanud professoritütre pingutustest: „Viiendana toodud „kletkast“ Alfons kohale, kuid ta rabelenud ja möiranud kui lõvi, nii et neljal tugeval valvuril tema kinnihoidmisega suur tegemine olnud. Nii ei saadudki Alfonsi käsi ja jalgu enne surma raudadest vabastada. Ta pruut Glazovskaja jäi päev peale poomist raskelt haigeks ega tõusnud enam voodist: paari nädala pärast oli ka tema elul lõpp. Ametlikult suri ta tiisikusse, kuid meie kõik olime veendunud, et nii äkiline lõpp ainult hingelistel põhjustel võis tulla.“ (lk 55).
Ka järgnevad kirjeldused elust Pariisis, Eesti boheemliku kogukonna seas töötamisest ja nälgimisest, pidutsemisest ja reisimisest ning kaaslaste armulugudest, on muidugi ka hästi kokku pandud ja huvitavad, aga mitte nii emotsionaalsed.
Raamatu teises osas – Eestile 1918. aastal tunnustust, laenu, sõjavarustust ja sõjalist ning välispoliitilist abi taotlenud välisdelegatsiooni tegevuse kirjelduses on boheemlaslikku hoogu ning emotsionaalsust vähem ning analüüsi rohkem, aga teravad tunded ei puudu loomulikult sealtki. Mulle oli huvitav ja ootamatu autori sümpaatia Soome punaste vastu sealse jõhkra kodusõja ajal. Ma ei tea, kas see tõukub jälle Kulli vasakradikaalsest vaatest neile, või on asjakohane. „Suurem osa metsikusi, mis Soome kodusõjas ette tuli, pandi just Vene salkade poolt toime, kuna Soome punased ise üldiselt väga korrektselt esinesid. Igas erapooletus vaatlejas, kel juhus oli tähele panna nende vaimustust, vaprust, korraarmastust, korrektsust eraisikute ja isegi omade klassivaenlaste vastu, pidi tahes ehk tahtmata nende vastu teatud aukartus tõusma.“ (lk 159).
Üsna veenvalt, aga 1930. aastate alguse mõistes poliitilise korrektsuse piirist üle astudes teeb Kull selgeks, et suurriigid poleks Eesti iseseisvust mingil juhul tunnustatud, kui bolševike võim Venemaal oleks kukutatud. Viimases olid aga võidukad suurriigid peaaegu kindlad. „Nii soovitas Ameerika saadik Morris meile tungivalt Venemaaga jääda vähemalt föderatsiooni vahekorda. Kui me sellele vastasime, et on ju võimatu enamlastega astuda föderatsiooni, siis näis ta imestavat, kuidas me oma tulevikuplaanides üldse enamlastega võime arvestada. Bulgaarlased, kui endised Saksamaa liitlased, seletasid Entente'i suurriikide paindlikku poliitikat meie täielise iseseisvuse asjus koguni iseäraliselt: need nägevat hääl meelel, et me satuksime enamlaste alla, et pärast viimaste langemist neil kodanliku või tsaristliku Venemaaga ei tekiks piinlikku vahekorda meie iseseisvuse pärast.“ (lk 256). Selles mõttes oli meie Vabadussõda tõesti paradoksaalne – tuli võidelda vaenlasega, kelle üle saadud lõplik võit oleks meile tähendanud meie sõjasihi – st iseseisvuse - tühistamist. Sõda lõppes aga just nii, nagu Eesti iseseisvuseks vaja oli, st bolševike väljatõrjumisega Eestist, kuid võimulejäämisega Venemaal. Niisuguse seisu sepitsemisel oma panuse andnud Kullile endale andis see veel 20 aastat sellist elu, mida ta elada mõistis, st täis rahahäda, ilmselt kirglikke armulugusid ning pahinal voolavat alkoholi.

Evald Uustalu. Tagurpidi sõudes. Mälestusi ajavahemikult 1914-1943. Stockholm, 1982.

2011-01-25T11:43:00.002+02:00

Evald Uustalu on nö teise poole mees, kui juunikommunistideks saanud vasakharitlasi esimeseks pooleks arvata. Sündinud 1912 Tallinnas, lahkunud Lundis 1982. Eesti Vabariigis diplomaat, sõja alguses kandis metsavenna rõivaid ja hiljem Soome mundrit, Rootsis paguluses teenis leiba arhivaarina ning on Eesti jaoks oluline ajaloolasena. Kui 1980. aastate keskpaiku tema ohtrate fotodega illustreeritud koguteost „Eesti Vabariik 1918-1940“ vaadata sain, tundus see ehtsa ja veenvana, justkui käepigistusena teisest maailmast, kus vägevad eesti mehed elavad ja päris ajalugu kirjutavad. Tekste keeruliseks ning ebausutavaks kruttimata, ilma Marxi-Lenini tstitaatideta ning asja eest teist taga iga nähtuse juures klassivõitlust nähes.
Evald Uustalu mälestused on asjalikud. Just nimelt asjalikud, sest ehkki esineb ka dramaatilisi kirjeldusi, iseloomustab mu arust kogu teksti teatav arhivaari kuivus. Ma ei oleks kindel, et see on miinuseks, libastumine teise äärmusesse – niigi dramaatiliste juhtumite ülenõretav kirjeldamine oleks seda aga kindlasti.
Üle poole raamatu mahust hõlmavad kirjeldused autori lapsepõlvest ja kooliajast. Need on detailirikkad ning seetõttu ilma kahtluseta ajaloolastele väärtuslikud, aga südamesseminevalt tähenduslikud vast ikka eelkõige Uustalu sugulastele või eakaaslastele. Evald Uustalu õppis Westholmi gümnaasiumis, sealsamas, kus kultusõpetajaks oli Nigol Andresen, kelle olemust jätkuvalt tabada püüan. Uustalu ei kirjuta temast kiitvalt, ehkki möönab neis vähestes teda puudutavates ridades, et Andresen oli koolis kuulus teatava joviaalsusega esitatud teravmeelsuste poolest.
Välisministeeriumi ametnikuna nägi ja elas autor kaasa Eesti Vabariigi okupeerimisele. Eesti enda tegemistest või tegematajätmistest toob ta esile kaks viga – esikohal millegipärast „muidugi interneeritud Poola allveelaeva põgenema pääsmine“ ning teiseks see, et Eesti välisminister Karl Selter baaside lepingu pealesurumise eel Moskvasse minekut igati vältida ei püüdnud, vaid vastupidi, ise Moskvasse sõitu taotles (lk 139). Esimene viga ei tundu minule küll kuidagi veenev, sovetid oleks ettekäände nii ehk nii leidnud või lihtsalt välja mõelnud. Meenutagem Mainila tulistamist sovettide endi poolt Talvesõja provokatsioonina või süüdistust Leedu vastu punaarmeelaste röövimises ja tapmises. Nõukogude Liidu välispoliitika saavutus oma eesmärke mitte tänu peentele rafineeritud intriigidele ning täppiläinud planeerimisele, vaid jõhkrusele. Tegelen parasjagu Nõukogude välisluure Tallinna residentuuri materjalidega, ning Nõukogude luure taset ilmestab mu arvates väga hästi üks lugu, mis siinkohal kõrvalpõikena esitatud olgu. Otsustas nimelt Eesti kommunist Viktor Külm 1936. aasta kevadel kirjutada süüdistuse Eesti kodanliku valitsuse vastu. Mõeldud, tehtud, ning materjali üleandmiseks seadis kommunist sammud N. Liidu konsulaati. Kuidas seal suhtlemine toimus, pole teada, aga ju siis läks materjal, kuhu vaja, sest 16. mail 1936 küsiti kirjaga N. Liidu välisluure keskkontorist, kes on selline Viktor Külm ja miks ta külastab konsulaati. „Ning kes on see Anvelt, kellele ta tahtis edasi saata materjali Eesti valitsuse poliitikast?“ Niipalju siis kardetud ja kõike teadvaks arvatud Nõukogude luure tegelikust pädevusest.
Too Jüri Uustalu, kelle mälestustest mõni aeg tagasi kirjutasin, punase juulivolikogu liige ja N. Liitu astumise palve esitaja, oli Evald Uustalu onu. Veri on paksem kui vesi, ning isegi ajaloolased, kes peaksid olema kõige paremini kursis inimeste kalduvusega selektiivsele mäletamisele, ei saa oma isiku puhul sellest üle. Nimelt kirjeldab Evald Uustalu, et ta onu sattus juulivolikogu kandidaadiks oma endise sotsialistist (JV) parteikaaslase Paul Vihalema telefonikõne tõttu. „Et Vihalem kommunistide leeri oli üle läinud, seda üks kooliõpetaja keset Läänemaad ei võinud teada ja arvates, et tegemist on sotsiaaldemokraatide aktsiooniga, oli ta oma nõusoleku kandideerimiseks andnud.“ Nagu Jüri Uustalu enda hiljem avaldatud mälestustest teada, ei olnud ta sel ajal mitte naiivne kooliõpetaja keset Läänemaad, kes valimisi sotsiaaldemokraatliku aktsioonina võinuks näha, ega teinud talle ettepanekut kandideerida ka mitte sotsialist Vihalem, vaid kommunist Oskar Cher.
Aga ikkagi, miks Evald Uustalu ise ei läinud 1940. aastal punastega kaasa, nagu näiteks Välisministeeriumi ametnik Rudolf Sirge, kellest ta muuhulgas pigem positiivselt kirjutab? Miks tema, kõike muud kui natsimeelne, võttis selle asemel 1941. aasta suvel vabatahtlikult relva, et koos sakslastega punaseid sh Sirge-suguseid Eestist välja tõrjuda? Viimane jäi siiski teatavasti tööõnnetuse läbi Eestisse. Aga ikkagi, mis on see, mis tõmbab rindejoone temasuguste ja Rudolf Sirge suguste vahele? Jõukus, ja sellest tulenev erinev taust, erinevad lapsepõlvekogemused, koolitus, koolikaaslased jne, jah seda küll, kohe kindlasti. Aga mitte ainult. Elitaarsest Westholmi gümnaasiumist tuli ka punaseid ning Moskva-meelne Hella Wuolijoki, keda Tuomioja millegipärast õrnroosaks nimetab, oli ju pururikas. Ning teisalt oli palju töölispoisse, kes poolevaliku aastatel teadlikult punaste vastu võitlesid.

Enn Kivimaa. Karl Pedak. „Vähid nailonis“. Tallinn, 1968.

2011-01-23T13:19:00.002+02:00

Need on loomulikult varjunimed, kelle taha on Andrus Roolahe tunnistusel varjunud tema ise ja Valdo Pant. Mina ei lugenud seda raamatut mitte enesepiinamiseks, vaid et saada teavet Johannes Mihkelsoni kohta, kes oli 1930. aastatel üks Eesti energilisemaid juhtivaid ametiühingutegelasi ja vasakpoolseid. Varem olen lugenud Mihkelsoni huvitavalt ja suhteliselt inforikkalt kirjutatud mälestusi. Paguluses oli Mihkelson jätkuvalt väga aktiivne, üks Eesti sotsialistide juhte, ning ka juhtivaid tegelasi kesksetes pagulasorganisatsioonides.
Raamat oli mitte ainult primitiivne propaganda, vaid midagi enamat või vähemat. Lihtsalt jälkus. Justkui tahaksid teksti autorid igal leheküljel vanduda, et nad on poliitilised närukaelad, ja mitte ainult, vaid et vastumeelsust süvendada, on lisaboonusena see ilkuv tekst kirja pandud kuidagi kvaliteetse nilbusega, justkui nagu endistest elumeestest impotentide sule läbi.
Paraku ei ole ma päris kindel, kas Mihkelsoni, ühe kirglikuma 1930. aastate vapsidevastase ja internatsionalisti, hilisema kommunistliku Tallinna töölispataljonlase (võib-olla ka hävituspataljonlase) ja raamatu autorite väitel ka NKVD koputaja kohta ei sobi sama väljend, mida raamatu autorid kõigest hingest on omandada tahtnud. Vähemalt siis, kui need toodud fotod pole võltsingud, vaid tõesti katked Mihkelsoni pealekaebustest NKVD-le. Aga see küsimus on tähtis, ning kui vastused mulle muu uurimise käigus ise ette ei tule, teen selle kunagi spetsiaalselt kindlaks. Muide, paguluses, kus Mihkelsonil oli siiski kahtlasevõitu kuulsus, aitas see raamat paradoksaalselt tema mainet parandada: loogika on selline, et kui ikka N. Liidu eriteenistus kõigest hingest mõnd rahvuskaaslast ründab, ju ta siis ikka N. Liidu vaenlane on. Ning küllap ta siis, 1950-60. aastatel ka oli, tehes tõenäoliselt koostööd USA luurega.
Teisest küljest esindab see Pandi-Roolahe jälk raamat justkui klassikalist, juba 1920. aastate alguses alanud konflikti Eesti Moskva-meelsete kommunistide ja kosmopoliitidest vasaksotsialistide vahel. Esimesed olid pimedad stalinistid, teised tahtsid säilitada teatavat kasvõi näilist isemõtlemist. Pärast 1944. aastat said kommunistid Eestis võimule, endised vasaksotsialistid aga jagunesid, osa Eestisse jäänuid muutus samuti kommunistideks-stalinistideks, aga teine osa Lääne paguluses sotsiaaldemokraatideks. See jaotus võis isikuti kujuneda üsna juhuslikult.
Väli, kust nii ühele kui teisel poole siirduti, ei piirdunud ainult vasaksotsialistidega, vaid oli tegelikult veel laiem. Stalinistideks võisid muutuda mitte ainult Eesti vasaksotsialistid, vaid ka Eesti sotsialistid. Peaksin siin tegema möönduse – ma ei taha teha üldistust, et sotsialistide või sotsiaaldemokraatide tee totalitaarse ideoloogia rüppe oleks reeglipäraselt hõlbus. Tollal olid ikkagi spetsiifilised olud, eelkõige natsiideoloogia esiletõus, mis sundis otsima tuge mujalt ja võimaldas ühe toena näha ka Stalinit. Aga jah, iseasi, kuipalju tolleaegsetes Eesti sotsialistides ikka demokraatlikkust oli. Tõsi, kindlasti oli ka nende seas päris järjekindlaid demokraate, aga juhtkonnas mitte üleliia palju. Igatahes August Rei õhutas Pätsi-Laidoneri 1934. aasta riigipööret ning õigemini olekski seda täpsem nimetada Päts-Laidoner-Rei riigipöördeks. Hiljem võitles Rei kõigi vahenditega selle vastu, et Eestis enam vabu parlamendivalimisi ei korraldataks (kas nüüd Riigikogu Kantselei poolt väljaantav August Rei parlamendiuuringu stipendium ei mõju selle taustal natuke groteskselt?) ja Päts pakkus teda Ždanovile 1940. aastal Varese asemel juunipeaministriks. Sotsialistide teine juht Karl Ast, kes oli sarnaselt Reiga autoritaarrežiimi teenistuses, pakkus 1940. aasta suvel oma teeneid Varese ebavalitsuse välisministrile Nigol Andresenile, paludes end Rootsist okupeeritud Eestisse kutsuda. Ma ei tea, miks see teoks ei saanud. Küllap jäi siinsetel stalinistidel ainult natuke paindlikkusest puudu, et Reid ja Asti oma meeskonda möllida. Teisalt ei vajanudki nad Reid ja Asti ja paindlikkust, sest tuntud isikutest kaastöötajaid jätkus niigi.
Aga Valdo Panti peavad tänapäeva Eesti ajakirjanikud üheks oma eeskujuks, nagu temanimelise ajakirjanduspreemia järgi tuleb arvata. Ning 1993. aastal asutati Eestis Johannes Mihkelsoni keskus, mis tegeleb oma kodulehe kohaselt koolituse ja arendusega, et aidata kaasa Eesti tasakaalustatud ja demokraatlikule arengule. Võib-olla ongi see Eesti, kus me nüüd oleme, just Mihkelsoni mõistes tasakaalustatud ja demokraatlik. Küllap kirjutan sellest kunagi ühe tõsise essee.
Neid vasakharitlastest hilisemaid juunikommuniste uurides olen mõelnud, et on väga tähtis selgitada kollaboratsioonile viivaid psühholoogilisi mehhanisme. Aga kui mõtlen nendesamade kollaborantide mainele tänases Eestis, siis pole kindel, kas keegi seda üldse teada tahab. Aga ega ma ei kirjutagi tänasele Eestile ega selleks, et kellelegi meeldida.

Jüri Uustalu. Kremlis, kongis ja suures Siberis. Tartu, 2009.

2011-01-19T10:59:00.001+02:00

Raamat on ajaloolastele oluline sellepärast, et seal käsitletakse nö seestpoolt poliitilisi olusid ja olmedetaile Eestis ja N. Liidus 1939-41, edasi Saksa okupatsiooniajal, ka vanglas, Nõukogude vanglas ning Siberis laagris kuni 1955. aastani. Mälestused ei ole kaetud iseseisvuse taastamise järgse aja hoiakukihiga, vaid on kirjutatud ilmselt aastatel 1962-65, ning nähtavasti mitte ilmtingimata avaldamiseks mõeldud, mis muidugi neile väärtust lisab. Pärast 1990. aastaid poleks selliseid mälestusi üldse kirjutatud, või siis oleks oma motiive põhjendatud klassikaliselt, nii nagu Arnold Rüütel – läksin komparteisse, et seestpoolt Eesti asja ajada. Aga teisalt on raamatus ka seda, mis väärtust alandab. Autori taust oleks võinud olla käsikirja trükki toimetanute poolt hoopis paremini lahti kirjutatud. Praegu ei saa me raamatu eessõnast teada isegi autori eluaastaid, rääkimata tema varasemast poliitilisest tegevusest. Põhiline aga - pole üldse selgitatud käsikirja loomise ja hoidmise asjaolusid. Selline ebaprofessionaalne toimetamine paneb kahtlema, kas käsikirja publitseerinud autori sugulased ka mälestustes endis midagi „korrigeerinud“ pole. Loodetavasti siiski mitte.
Aga huvitav on küll, kuidas see vist natuke naiivne ja kohati kuidagi robustselt siiras või teisal robustselt (võib-olla ka iseendale) valetav autor põhjendab oma poliitilisi valikuid. Mulle oli muidugi põnev eelkõige see, kuidas ja miks see endine aktiivne sotsialist, Kullamaa Silla kooli juhataja ja küllap lugupeetud koolimees, kes tundis enne juunipööret üsna hästi Johannes Semperit, Hans Kruusi, Aleksander Jõeäärt, Nigol Andresenit, Neeme Ruusi ja teisi juunikommunistideks saanuid, 1940. aastal ise Nõukogude võimu teenistusse läks. Mingil määral aitab ta mõista ka teiste 1940. aasta punaste valikuid. Muide, kolm neist 1940. aasta riigivolikogu ehk siis Eesti NSV asutava kogu liikmeist - Jüri Uustalu, Hans Kruus ja Johannes Semper, olid olnud ka 1919. aasta Eesti Asutava Kogu liikmed.
Jüri Uustalu kirjeldab, missugused tunded teda valdasid, kui Oskar Cher helistas talle, Lääne maavanema abile, ja küsis, kas ta ei oleks nõus kandideerima riigivolikogu valimistel: „Kui ma vastaksin eitavalt, võidakse mind tembeldada saboteerijaks ja sellisena saata mind Solovki surmalaagrisse. Mõned teatmed andsid selliseks kartuseks põhjust. Tervis ei luba astuda valimiseelsesse poliitilisse võitlusesse, mille tarvidust ma ikka oletasin. Aga kui mind soovitakse läbi viia, eks siis organiseerigu minu esitajad mu kasuks kihutustööd!... Teisest küljest pidasin lugu uue valitsuse koosseisust ja leidsin, et selliste meestega oleks meeldiv koos töötada.“ (lk 26). Jah, esimese põhjenduse näol on tegemist küll robustse valega – küllap oleks Uustalu võinud leida sada argumenti, miks mitte kandideerida, end samas siiski mitte ohtu seades, ning eriti hästi oleks kõlvanud põhjenduseks seesama kehv tervis. Pigem ikka soovis ta lugupeetud uue valitsuse meestega koos töötada. Ehk võimu juurde saada.
Hiljem valimiskomisjonis selgus Uustalule, et vastakandidaate kandideerima ei lastagi. Järgneb lause, mis viitab autori kõike muud kui adekvaatsele enesehinnangule: „Seesuguse talitusviisiga leppimine oli minul kui järjekindlal demokraadil päris raske.“ Aga leppis küll, ning ta lubas isegi ühele end registreerima tulnud vastaskandidaadile, nimelt Villem Maakerile, „kes kuidagi ei tahtnud talle partei esindajate poolt tehtud ettepanekule, loobuda kandideerimisest minu kasuks, vastu tulla“, et püüab valituks saamise korral ka väikemaapidajate kasusid silmas pidada. Edasi saab „järjekindel demokraat“ väga lihtsalt üle oma lubaduse murdmisest: „Seda lubadust ma muidugi täita ei saanud: vahele tulid teised sündmused ja olukorrad.“ (lk 30).
Päris värvikad on kirjeldused „valimiskampaaniast“ ja tööst „parlamendis“. Edasi määrati Jüri Uustalu delegatsiooni koosseisu, kes pidi viima Moskvasse punase riigivolikogu deklaratsiooni, millega otsustati ühineda NSV Liiduga. Delegatsioon pidi paluma, et Eesti NSV võetaks vastu N. Liidu koosseisu. „Rahustasin end sellega, et nõukogude riigi olukorraga siiski kasulik ja huvitav oleks otseselt tutvuda.“ Kirjeldused reisist Moskvasse on tõesti värvikad, aga kohati iseloomustavad üleolevad hinnangud venelastele autorit primitiivse šovinistina. Olen varemgi tähele pannud, et viimane käib kohati konjunkturismiga väga hästi kokku. Eesti arvamisega N. Liidu vabariigiks sai Uustalust Eesti NSV ülemnõukogu liige. Oma rolli hinnates kirjutab Uustalu: „Oli ka neid, kes mulle selle „au“ puhul õnnegi soovisid. Suur hulk või isegi suurem hulk rahvast nägi minu sattumises sellesse delegatsiooni oma riigi ja rahva reetmist. Seda meelt olid enam või vähem vanad põllumehed maal. Teist vaadet võis olla paljudel võlgusattunud põllumeestel, neile tegi valitsus kingituse võlgade kustutamise näol. Maarahvaga mul kokkupuuteid ka väga sagedasti ei olnud, et oleksin vastarindlastega suud-suu vastu kõnelema sattunud. Maal ma kõnelemas enam ei käinud, seda rohkem oli mul omavahelisi kõnelusi ja arutlusi olukorra kohta, milles oli palju arvustuseväärset. Minust saadi aru ja üldkokkuvõttes otseselt mu kallale ei kiputud. Mul oli oma vabanduseks näidata isegi president K. Pätsi alistumine uuele võimule. Ja Päts oli ju külas väga kiidetud mees.“ (lk 40).
Mingil teadmata põhjusel ei leidnud Uustalu aga uue võimu silmis heakskiitmist ning rohkem ta karjääri ei teinud. Uustalu ise seostab seda küll oma liigse suupruukimisega N. Liidu olude aadressil, aga usutav see ei tundu. Oleks tegemist olulisema tüübiga, teeksin kindlaks, mis tegelikuks põhjuseks oli. Uustalu peale aega siiski raiskama ei hakka.
Igatahes ei evakueerunud ta 1941. aasta sügisel Nõukogude tagalasse, vaid jäi sakslaste poolt okupeeritud Eestisse. Istus mõnda aega vangis. Kuulus Omakaitsesse, valvas Nõukogude sõjavange. Kui punased tagasi tulid, algasid arreteerimised. „Ühel päeval möödus meie elukohast konvoi saatel salkkond mehi, arvult umbes 30 inimest. Konvoeeriv sõdur tuli sisse ja küsis leiba, osutades konvoeeritavatele. Vastasin, et pean ise leiba ostma.“ (lk 152).
Aga vanglaleiba tuli oma rahvuskaaslastele leivatükki andmast keeldunud Uustalul endal üsna varsti sööma hakata. Saksa okupatsiooniaja üleelanud Nõukogude Eesti ülemnõukogu liige oli NKVD-le muidugi ülimalt kahtlane. Uustalul, vastupidi, jätkus mõistust loota selle „auväärse mandaadi“ abil end ebameeldivustest päästa. Järgnes uurimine ja Siberi vangilaager kuni 1955. aasta lõpuni. Jälle üsna värvikad kirjeldused.
Oma elutee võtab ta kokku nii: „Läbielatud aegadele tagasi mõeldes on mul tihti tulnud keelele küsimus, mis minu tegevuses oleks võinud teistsugune olla, oletades, et ma tõepoolest oleks suuteline olnud iga kord vabalt oma tegevuse suunda määrama. Ühed on mind omavahelises kõneluses süüdistanud isamaa ja rahva reetmises, nagu oleks minu otsustest mingisugusel määral sõltunud eesti rahva saatus. Teised (anonüümselt küll) on mulle süüks pannud bolševistlikku resp. kommunistlikku tegevust, nähes selles pahelist hoiakut. Kolmandad, rahvuselt venelased, on minu käitumist kvalifitseerinud Nõukogude Liidus kehtiva kriminaalkoodeksi paragrahv 58-1a alusel kui isamaa reetmist. Igalt poolt on järgnenud hukkamõistvad sanktsioonid nii või teistsugusel kujul mitte üksi minu, vaid ka mu perekonna vastu, kes on justnagu minu pärast pidanud kannatusi läbi elama. Mida siis mina oleksin pidanud teisiti tegema? Vastuseid on antud, kuid need on olnud üksteisele risti vastukäivad. Endamisi aga olen mõelnud, et saatus on andnud mulle omapärase vastuse – mulle on antud pärast kõike, mis sündinud, veel aastaid elada ja rahva kasuks töötada. Millest on tulenenud see vastus, selle kohta tehku otsus juba teised.“ (lk. 311).
Jah, ka timukad võivad end ikka õigustada väitega, et ega hukatav ilma nendeta tapmata poleks jäänud. Lembitu Varblane, eessõna autor, tsiteerib nähtavasti ilma irooniata Jüri Uustalu hilisemaid õpetussõnu: „Mina olen püüdnud võidelda tõe ja õiguse eest, nagu olen suutnud. Teie, lapsed, kandke oma hinges meie rahva vabaduse vaimu, ausa töö vaimu.“ Aus robustne demagoogia.

Aarne Ruben. Vares-Barbaruse valitsus. Tallinnn, 2001.

2010-12-11T18:13:00.006+02:00

Teadsin selle raamatu olemasolust küll ammu, aga polnud erilist motiivi ette võtta, sest suurt midagi ma temast ei lootnud. Aga osutus siiski palju huvitavamaks kui olin arvanud.
Kõigepealt on tegemist originaalse probleemipüstitusega: „... raamatu eesmärk on selgitada, millal tundsid 1940. aasta valitsuse liikmed /..../ end esmakordselt revolutsionääridena? Kuidas nad Vabariigi eksisteerimise jooksul kujutasid eesti revolutsiooni ja Eesti tulevikku selle valgusel? Millal sai otsa entusiasm ja algas pettumus? Missuguseid eneseõigustusmehhanisme kasutati? Ühelt poolt, tõepoolest, - vaenuväe satraabid. Teisalt siiski ka omamoodi päästekomitee. Need kolmteist saavad käesoleva raamatu selgrooks.“ Ning Ruben ongi edasi ükshaaval vaadanud Varese pseudovalitsuse liikmete elu- ja kujunemiskäiku, mõnele, nagu Andresen, Semper ja Vares, rohkem tähelepanu pöörates, mõnest peaaegu niisama üle libisedes.
Ruben on otsinud ja leidnud vägagi huvitavaid artikleid ning raamatuid (näiteks Henri Barbusse`i ja Lion Feuchtwangeri Stalinit ja N. Liitu ülistavad), töötanud ka arhiivis. Tulemuse kohta on aga raske midagi ühest öelda. Ajaloolase pilguga taustatundmist, allikakäsitlust, -kriitikat, -baasi, metoodikat ning tegelaste kokkuvõtvaid iseloomustusi hinnates ei oska nutta ega naerda - nagu oleks mõnele teise aasta andekale ja ambitsioonikale ajalootudengile antud hea idee, mõned allikavihjed ja selgelt ülejõukäiv ülesanne.
Ent niimoodi pole õige seda raamatut arvustada, sest Ruben on kirjanik, mitte ajaloolane, ehkki vihuti üritab allikatele tugineda. Just nimelt vihuti, sest alati pole aru saada, kus algab või saab otsa autori enda tekst. Pole põhjust osundada ka Rubeni ohtratele möödalaskmistele, mis tulenevad puudulikust allikakriitikast. Kirjanikustaatus lubab tal lahendada sõlmküsimusi fantaasiarikka esseisti lendava sulega, mitte argumentide põhiselt, ning luksust vaadelda nähtusi ja protsesse selgelt ühekülgselt ning väga ebasüsteemselt. Kui see oleks ajaloolase tekst, siis võiks öelda, et autor on kogu aeg vintis olnud. Aga seesama kirjanikustaatus ning eruditsioon on lubanud tal kirjutada väga nauditavaks raamatu need osad, kus analüüsitakse (anti)kangelaste kirjandusloomingut. „Tavaline“ ajaloolane selleks võimeline pole, kainelt, vindisena või ükspuha missuguses muus olekus. Selles ongi raamatu põhiväärtus.
Lisaks on raamat huvitav seepärast, et kajastab perfektselt vaadet, mille kohaselt autoritaarvõimu tõttu Eesti riigist võõrandunud haritlased läksid 1940. aasta juunis Varese valitsusse „Mongooliat tegema“, st päästma, mida päästa annab. Küllap hindab niimoodi oma kultuuriliidrite mõistetamatut käitumist raskel ajal suur osa Eesti ühiskonnast. Ruben märgib (lk 6), et Johannes Vares-Barbarus ja tema abi Hans Kruus kujutlesid end sellisesse rolli, milles 1904. aastal oli linnanõunik Päts või 1917. aastal linnapea Poska. „Suund võeti eesti ühiskonna säilitamisele võõraste võimude rüpes.“ Andresenit peab ta ehtsa boheemlasena sobivaks täpselt seltskonda, kes sattus teravalt opositsiooni vaikiva olekuga (lk 45). Minu arvates polnud see Andresen küll boheemlane midagi ning „opositsioon vaikiva olekuga“ mõjutas tema tegevust küll suht vähe, need olid hoopis teised mõjutegurid, millele Ruben pole pihta saanud. Samasuunalisi iseloomustusi jagab Ruben ka teistele juunikommunistidele, ja kohati tuleb välja teadetega, mille puhul ei oska aru saada, kas autor kinnitab seda surmtõsiselt või laseb välja paista oma väga omapärasel naljasoonel. Näiteks lk 105: „Kruus oli inimene ideaalidega, kes, kui ta oleks üle elanud stagnatsiooniperioodi, väljunuks sellest kindlasti puhaste kätega.“ Varese kohta teatab aga (lk 180): „Ent kunagi pole eestlaste passiivses, võõrvõimude poolt aktsepteerituna nn. sisemises ja pooleldi märkamatus vastupanus jõudnud kõrgetele võtmekohtadele nii nõrku isiksusi kui Johannes Vares-Barbarus...“ Saa nüüd aru, mida kirjanikuhärra sellise verbaalse kõrgpilotaažiga mõelda suvatseb.
Minu hüpotees erineb muidugi kardinaalselt Rubeni vaatest, aga eks näe, võib-olla pean uurimise käigus oma praegust vaadet kuigivõrd muutma, igatahes praegu tundub küll, et mitte palju.
Siinkohal on huvitav, et juunikommunistide „Mongoolia tegemise“ osas läheb mu vaade kokku Magnus Ilmjärvega. Ja muide, nüüd on lähenenud ka 1934. aasta riigipöörde osas. Mitte sellepärast, et mina oma seisukohti oleksin muutnud. Ilmus nimelt uus „Acta Historica Tallinnensia“(15, 2010), kus Ilmjärv kirjutab Nõukogude faktorist 1934. aasta riigipöördes, mis on ta monograafia uue versiooni vist mingil määral täiendatud osa. Tavaliselt nii ei tehta, et katkeid monograafiast publitseeritakse pärast seda, kui monograafia ise ilmunud on, aga see selleks, ju tal siis publikatsioonipunkte vaja. Sisu poolt on aga nii, et Ilmjärv kirjutab laialivalguvalt paljudest teemasse mittepuutuvatest küsimustest, kuid on loobunud pea kõigist oma varasematest nendest väidetest (nagu oleks Päts kooskõlastanud pöörde Moskvaga, nagu vabadussõjalased oleksid kohtunud N. Liidu saadikuga ja neile igasuguseid asju lubanud jne, jne), mida ma kritiseerisin ja mille kohta väitsin, et Ilmjärv tõestab neid allikate moonutamise abil. Ühesõnaga – ta on oma otsesed võltsingud likvideerinud. Mille üle tuleb ainult heameelt tunda. Ehkki teeb jätkuvalt päris palju vigu. Minuga on ta otsustanud nüüd polemiseerida ainult teemal, kas Eesti sisepoliitika oli Moskvale oluline või mitteoluline. Niimoodi on Ilmjärv I ja Ilmjärv II omavahel hoopis suuremas vastuolus kui mina ja Ilmjärv II. Aga kirjutan kindlasti sellel teemal hea meelega veel ühe artikli niipea kui saan, arvatavasti juba paari kuu pärast, kui teiste töödega vahe sisse teha õnnestub, ning seekord on võimalik Ilmjärvega diskuteerida tõesti akadeemilisemalt kui varem.

Frank Westerman. Inimhingede insenerid. Tallinn, 2006.

2010-11-15T11:48:00.003+02:00

Autor on 1964. aastal sündinud mainekas Hollandi kirjanik, kes on elanud ja töötanud viis aastat ajakirjanikuna Moskvas. Venemaad seega tunneb, mitte nagu Simon Sebag Montefiore, kes vene keelt oskamata ja Venemaal arhiivides sisuliselt käimata on ometi kokku pannud bestsellerid Katariina Suurest, Potjomkinist ja Stalinist. Ning mis seal salata, Stalini raamat meeldis ka mulle kohe väga. Ehkki teadsin, et Montefiore suurt midagi juurde ega üle uurinud ei ole, jättis raamat lisaks sellele, et ta oli väga huvitavalt kirjutatud, ka usaldusväärse ja veenva mulje. Esitlus oli klassikaline ajaloolase sissevaade, viidetega ka mõningatele venekeelsetele allikatele (autori arhiiviskäikudest, mis olid pigem ekskursioonid kui uurimistöö, kõnelevad vene ajaloolased naljakaid jutte), kuid viidatud materjali usaldusväärsust polnud raamatus eriti analüüsitud ega saamislugu räägitud.
Montefiore võtsin jutuks sellepärast, et Westermani raamat on vähemalt vormilt just vastupidine; selles raamatus tegutseb autor ise ühe kangelasena, kirjeldatakse mitte ainult ajastusse sissevaatamise tulemust, nagu ajaloolased seda teevad, vaid ka protsessi, st seda, kuidas autor ühe või teise allika või teadmiseni jõudis. Niimoodi oli olevik ja minevik või siis mõne aasta tagune aeg ja 1920-30. aastad justkui segi. Pean jälle märkima, et see oli alguses võõrastav, tekkis sama tunne, mis Oskar Kruusi „Vabakäiguvangi“ puhul, et ma ei vaja taolisi kirjeldusi, nagu see, kuidas nägi välja ja mis teavet andis välja Moskva filmiarhiivi töötaja ning et arhiiv ise oli „tükike Nõukogude Liitu formaliinilahuses“, vaid hoopis viiteid allikatele, mis võimaldaksid autori vaate värskust ja usaldusväärust hinnata ja vajadusel kontrollida.
Hollandis on see raamat avaldatud 2002. aastal ja Vladimir Beekman on tema tõlkinud eesti keelde. Mulle muutus raamat peale esialgset võõrastust väga haaravaks. Ning kirjandusele iseloomulik on veel üks asi – nimelt alguses jutustusliinid hargnevad ning õhku jääb rida küsimusi kirjeldatud nähtustest, ning pole aru saada, kuidas nad seotud on, aga väga heale kirjandusele omaselt seotakse kõik paelad lõpuks kokku üpris ootamatul, kuid samas loogilisel ning ainuvõimalikul kombel. Ajaloo-uurijad seda võtet ei kasuta ning sagedasti on see ka võimatu, sest protsessi lõpptulemus on varem teada.
Raamatu kesksed kujud autori kõrval on Konstantin Paustovski ja Andrei Platonov, viimane on olnud mulle lähedane ja oma jõulise ning naturalistliku kujutlusviisi tõttu meelde jäänud ajast, mil lugesin valimatult ja väga palju. Ning veel on see raamat totratest Nõukogude suurehitustest. Või õigemini kogu Nõukogude süsteemist läbi nende kahe ja ka teiste kirjanike ellujäämispüüdluste nii kirjanike kui inimestena, ja suhte kaudu neisse tobedatesse suurehitustesse, mida Nõukogude süsteemi tõestamiseks ette võeti ning propagandana ära kasutati. Westerman pole huvitunud iseteadvatest ja iseloomuga vene mõtlejatest nagu Mihhail Bulgakov või Jossif Brodski, vaid kas täielikest või poolikutest kaasajooksikutest. „Ja korraga arvasin ma Paustovskit mõistvat; ta lihtsalt pidi kujutama Kaspia idakallast mingi Marsi maastikuna ning Kara Bogazi lahte surmapaigana. Teisiti poleks ta suutnud ennast ületada, esitamaks puutumatute alade industrialiseerimist õnnistusena. Paustovski, kelle jaoks „elav side loodusega“ on eelduseks tema kirjanduslikule loomingule, vormis oma mõtetes Kara Bogazi ümber äärmuslikuks „ebalooduse“ näiteks. Ta võttis kokku kogu oma märkimisväärse kujutlusvõime, sundimaks iseennast uskuma seda, mida ta oma lugejaile ette pidi maalima. Või ehk oli ta läinud kõrbetolmule ja väävlisveele niisuguse poeetilise jõuga kallale, et hakkas neis tõepoolest nägema looduse vaenlasi. Alles pärast seesuguse sisemise jõuvõtte teostamist suutis ta kaasa elada inseneridele, füüsikutele ja nende poolt ehitatavale keemiatehasele. „Kara Bogaz“ oli midagi enamat kui üksnes Paustovski kirjanduslik läbimurre; see oli kohanemisvõime musternäide. Autor oli läbinud initsiatsiooniriituse, mis avas talle pääsu Nõukogude kirjanike vennaskonda.“ Lenini lesk märkis: „Selliseid raamatuid me vajame.“
Kirjeldatud psühholoogiline mehhanism on veenev, ning mitte ainult veenev, vaid ka üldistusjõuline: kui kirjanik või ajaloolane või üldse analüütik on teadlik Nõukogude Armee metsikustest maailmasõjas või USA armee metsikustest Iraagis (õnneks pole nende mastaabid siiski võrreldavad), siis nende võitluse legitimeerimiseks vajab ta teadmist, et nende vastased on veelgi jõhkramad. Või siis „sisemist jõuvõtet“, et see teadmine luua.
Platonov – kas väiksema konjunkturismi, kujutlusvõime, tahtejõu või lihtsalt mittevedamise tõttu visati aga Nõukogude kirjanike vennaskonnast ajutiselt välja. Stalin, kõige kõrgem maitseinstants, kutsus 1931. aastal, pärast Platonovi jutustuse „Kasuks“ läbilugemist välja kirjanik Aleksandr Fadejevi, kes saab juhise Platonov pihtide vahele võtta. Fadejev nimetab Platonovit „Pravdas“ kuulekalt kulakuks, mis on tolleaegne kõige hävitavam iseloomustus. Nagu nats kaasajal Lääne kultuuriruumis. Nii nagu Solženitsõnile 1970. aastatel, kargab Platonovile kallale terve pugejatest kriitikute kanakari, ning tagasiulatuvalt mõistetakse hukka ka tema varasemaid teoseid.
Kollektiivse hüsteeria kirjeldused on üldse võimsad. Kirjanduse ühtne ideoloogia hakkas välja kujunema 1930. aastate algul, mil sotsialistlik realism astus avangardismi kohale. Ent mis see sotsialistlik realism on, seda ei teadnud esialgu isegi Nõukogude tsensuur ehk Glavlit. „Izvestija“ peatoimetaja pakkus: „Need on Rembrandt, Rubens ja Repin töötavate hulkade teenistuses“, aga ringi liikus veelgi ebamäärasemaid iseloomustusi. Et asjasse selgust tuua, kutsus Maksim Gorki 1934. aasta hilissuvel kõik tunnustatud Nõukogude kirjanikud ja nende Lääne sõbrad kokku Nõukogude Kirjanike Liidu asutamiskongressile. Välismaalased autribüünil olid tunnistajaks, „kuidas kongressil osalejad ikka ja jälle hampelmannidena püsti kargasid ja laulsid: „Nüüd üles, keda needus rõhub....“ Muide, „Internatsionaali“ põrutasid ka Eesti sotsialistid oma kongressidel ning see oli erakonna vähemuse kõige efektiivsem meetod töö blokeerimiseks, sest „Internatsionaal“ oli nii püha laul, et enamus ei tohtinud seda katkestada, vaid pidi kaasa laulma.
Aga jah, Stalini poolt oli kongressile saadetud poliitbüroo liige, hilisem Eesti juunipöörde projektijuht Andrei Ždanov ja tema defineeris ka sotsialistliku realismi mõiste – see oli „tegelikkuse tõepärane kujutamine Nõukogude Liidu revolutsioonilise arengu taustal.“
Ning kas need välismaalased autribüünidel nii väga imestasidki nende tobedate definitsioonide ja hampelmanliku püstikargamise üle? Ivan Maiski raamatust kirjutades arutlesin, et Nõukogude bürokraadid olid jäigad ega võtnud Shaw'd uue konstitutsiooni kaasautoriks. Noh, üks põhjus tuleb sellestsamast raamatust välja: neid, kes seda konstitutsiooni Läänes ülistasid, oli niigi küll. Westerman kirjeldab Louis Aragoni reaktsiooni: „Louis Aragon küsib endalt, kas ei asu „uus stalinlik põhiseadus esikohale inimkultuuri väärtuslikemate aarete seas, olles eespool Shakespeare'i, Rimbaud', Goethe ja Puškini kuninglikest teostest“ ja rääkis „hiilgavast leheküljest, mis jutustab 160 miljoni inimese tööst ja rõõmudest“. Oleks imelik kui Aragoni ning väga paljude teiste väljapaistvate intellektuaalide Nõukogude kommunismi toetav hoiak selliseid Eesti kaasajooksikuid nagu Semper, Vares, Sirge ja Andresen ning poolkaasajooksikuid nagu Tuglas ei oleks mõjutanud.
Aga raamat on võimas, pole ta neid kirjandusauhindu ilmaasjata saanud. Kirjeldasin ainult mu enda huviga seotud liine, aga neid liine on veel, ja mitte vähem võimsaid. Aga peale selle paneb raamat mõtlema kirjanduse ja ajalookäsitluse eristamiskriteeriumidele: kui aktsepteerida seda vormi ka ajalookäsitlusena, pole ajaloo-uurimisel ja kirjanduse tegemisel tõesti suurt vahet.

Ivan Maiski. Bernhard Shaw ja teised. Tallinn, 1979.

2010-11-13T17:16:00.005+02:00

1884. aastal sündinud Ivan Maiski oli Nõukogude diplomaat, ka suursaadik Inglismaal aastatel 1932-1943, hiljem koguni N. Liidu välisasjade rahvakomissari asetäitja. Tema mälestused on vene keeles ilmunud 1967. aastal, see tähendab kirjutatud nn sulajal. Raamatuke on ortodoksse sovetliku ideoloogi vaade, kelle iseärasuseks võrreldes muude ortodoksete ideoloogidega oli vaadete kohandumine Nõukogude praktilise poliitika keerdkäikudega. Ortodoksne konjunkturist oli see Maiski niisiis, nii vastuoluline kui see iseloomustus ka ei tundu. Ortodokssus väljendus jäägitus truuduses Nõukogude juhtkonna marksistlikuks-leninlikuks nimetatud poliitikale, konjunkturism selles, et truudus säilis hoolimata sellest, missugune see poliitika parasjagu oli ning kas tal üldse marksismiga mingit puutumust oli.
See raamatuke on siis nn kasulikest idiootidest, nagu Vladimir Lenin, Jossif Stalin ja Karl Radek neid nimetasid, ehk siis eelkõige Bernhard Shaw'st ja Herbert Wells'ist või Maiski kokkupuuteist nendega. Tema ise neid kasulikeks idiootideks ei nimeta, küll aga osutab armastusväärse üleolekuga nende „vigadele“ ehk siis lahknevustele Nõukogude poliitikast. Raamatukesel oli sellisena kahtlemata tugev propagandistlik jõud – igaüks võis veenduda, kuidas geeniustest kirjanikud siiralt Moskvat ja tema kommunismiüritust toetasid. Seejuures ei usu ma, et Maiski oleks edasiantud poliitiliste vestluste sisu oluliselt moonutanud.
Shaw oli iirlane, ent juba noormehena Dublinist lahkunud. Niisiis mitte Iirimaa identiteediga, kuid ka mitte Inglismaa omaga. Ning ka tüüpiline kaasajooksik selles mõttes, et hoolimata oma sümpaatiast Nõukogude Liidu vastu poleks ta olnud nõus ise Venemaale elama asuma ja kommunismi ehitama. Vastupidi, ta elas ehtsa suurkodanlasena Londoni linnakorteris paari sammu kaugusel peaministri residentsist, ning nagu Maiski peab vajalikuks märkida, omas ka maamaja Ayotis Londoni lähedal.
Maiski märgib seoses Shaw`ga, et suured kirjanikud on individualistlikud, liiga emotsionaalsed ning nende intellekt on väga kapriisne. Küllap on see täpne. Aga kindlasti oli Shaw lisaks ka egotsentriline ja väga edev. Päris tore on Maiski edasiantud lugu sellest, et Shaw, vaieldes Maiskiga Pavlovi üle (kellele omistatud teadustulemuste autorsus on tõepoolest vaieldav), väitis: „Mis saavutused? Mis avastused?... Te liialdate alailma!... Kui juba tõtt teada tahate, siis need avastused olen ammuilma enne Pavlovit teinud mina ise, mina – Bernhard Shaw!...“
Ka võitlus sotsiaalse õigluse ja võrdsuse eest ei tundu veenvana sellist luksuslikku eluviisi harrastava isiku puhul. Trampliiniks sümpaatiale Nõukogude Liidu vastu oli pigem Inglismaa ja rahvusluse vihkamine. Shaw kõneles, et ta õppis innukalt tundma Wagnerit ja Marxi, ning Maiski imestuse peale märkis, et nende ühisomadusteks on see, et inglise viktoriaanlik ühiskond ei tunnustanud kumbagi. Sama mulje loob ka tema Mussolini-vaimustus. Pärast paarikuulist Itaalias viibimist deklareeris Shaw ühtäkki avalikult, et Mussolini diktatuur on palju parem niisugusest demokraatiast, mida rakendatakse Inglismaal. Nõrkusega demokraatia vastu Shaw üldse hiilata ei saa. Vaieldes Nõukogude üheparteimudeli üle „hüüatas Shaw välkuvi silmi: „Milleks neile veel teisi parteisid?... Ilma nendeta on parem! Mulle meeldib palju rohkem see, et Nõukogude Venemaal viib kaks miljonit kommunisti enese järel 120 miljonit ükskõikset või koguni vaenulikku inimest. Niimoodi jõuavad nad kiiremini sotsialismi.“
Halenaljakas on, et Bernhard Shaw tegi 1936. aastal „üldrahvalikuks aruteluks“ pakutud N. Liidu uue konstitutsiooni projekti eelnõule parandusettepanekuid. „Ma pole, tõsi küll, Nõukogude kodanik, kuid te olete ju internatsionalistid.“ Stalinlikud bürokraadid olid siiski nii jäigad, et ei osanud seda ära kasutada; oleksid nad mõne tühise pakutud paranduse sisse viinud, oleksid nad saanud Stalini konstitutsiooni Shaw' nimega siduda.
Shaw`d ei paista olevat häirinud (vähemalt Maiski ei maini seda kordagi) bolševike korraldatud näljahäda Ukrainas 1932. aastal ega ka massirepressioonid Nõukogude Liidus oma kodanike ning välismaa kommunistide vastu 1936-38. aastal. 1938. aasta detsembris avaldatud artiklis „Venemaa kaitseks“ väitis ta, et „...Venemaa vaenlased on inimsoo vaenlased“, sest „inimkonda võib päästa vaid seesuguse ühiskonna rajamine, kus kõik hüved ja rikkused jagatakse kõikide selle liikmete vahel võrdselt; NSV Liit on esialgu ainus maa, kes on asunud seda printsiipi ellu rakendama.“ Edasi kutsus Shaw üles Inglismaad ja Prantsusmaad paiskama kogu oma sõjalist võimsust ja moraalset toetust Venemaa kaalupoolelele, kuna Kesk-Euroopas kujunenud uus fašistlik raudvöö võib organiseerida sõjakäigu N. Liidu vastu ja seal kapitalismi taastamise, „mille tulemuseks oleks mitte ainult N. Liidu, vaid ka Briti impeeriumi tükeldamine.“ Siin oskab Shaw taas üllatada, sest olgu selle Nõukogude Liidu tükeldamise tagasihoidmisega kuidas oli, kõige eelneva põhjal ei tasugi selle üle imestada, kuid näib, et Shaw kartis ka Briti impeeriumi lagunemist ehk rahvaste vabadust. Pole teada, kuid pole ka võimatu, et põhjuseks oli see, et Shaw nägi ideaalina maailmariiki, millele üle minna oleks olnud palju kergem vähema hulga riikide st Briti impeeriumi kui paljude rahvusriikide baasilt.
1933. aastast PEN-klubide juhina maailma kirjanike seas institutsionaalselt kesksel kohal olnud Herbert Wells'i ideaaliks oli igatahes maailmariik. Nagu ta Maiskile 1927. aasta aprillis rääkis, jõudis 1900. aasta paiku järeldusele, et „inimkonda võib väljasuremisest ja hukkumisest päästa üksnes ülemaailmse riigi rajamine, kus kehtiks plaanimajandus“. Peamiseks eelduseks pidi olema rühmituse, eliidi kujundamine, kes suudaks niisuguse riigi rajada. Wells tuli järeldusele, et temal ja kommunistidel on üks ja sama eesmärk. Oma brošüüris „The Open Conspiracy, Blue Prints for a World Revolution“ nägi Wells Nõukogude Liidus oma maailmariigi eelkäijat ning möönis võimalust teatavel juhtudel astuda relvastatud võitlusse „reaktsioonijõudude vastu.“ Rahvusprintsiipi Wells ei respekteerinud - “....pole mingit põhjust taluda kahjulikke ja tagurlikke valitsusi üksnes seetõttu, et nad hoiavad enda käes üldinimliku territooriumi mõnda paikkonda.“ Vasakpoolsetele omaselt teades täpselt, mis on „progoressiivne“ ja mis „kahjulik ja tagurlik“. Maailmasõja ajal, kui juba paistis, et Hitler selle kaotab, prognoosis Wells, et maailmariik luuakse 1963. aastaks.
Ehkki ka Wells tundis loomulikult Nõukogude Liidu vastu tohutut sümpaatiat, märkides näiteks 1933. aastal, et ta on hakanud mõistma Lenini tähtsust ning kohtumine temaga 1920. aastal oli tema elu kõige toredam sündmus, üritas ta siiski 1936. aastal Maisklt pärida, et mis N. Liidus toimub. Tema suhted Maiskiga pingestusid, 1937. aastal ei tahtnud ta Maiskit kutsuda isegi Londoni PEN-klubi pidulikule lantšile. Alles pärast seda, kui N. Liit sekkus jõuliselt Hispaania kodusõtta, muutus tema suhtumine leebemaks. Maiski paneb seda Wells'i käitumist ühest küljest tüüpilise suurvene šovinistina pahaks („kirjaniku käitumine ei paistnud laitmatu“), teisest küljest aga möönab, et isikukultus tõi kahju nii Nõukogude Liidus kui Nõukogude Liidu mainele välismaal. See Nõukogude tippdiplomaadi hoiak sarnaneb Venemaa juhtkonna tänasele poliitilisele hoiakule: Stalini kuritegusid küll tunnistatakse ja taunitakse, kuid ei tunnustata ja peetakse veel taunitavamaks võitlust selle režiimi vastu teiste lippude all oma eluõiguse eest.
Wells oli niisiis selge kosmopoliitilise hoiakuga. Shaw puhul pole see nii kindel; seda tuleks veel uurida, kuid rahvuslusevastased olid nad mõlemad. Võib oletada, et Iirimaalt enne selle iseseisvumist igaveseks lahkunud Shaw oli säilitanud iirlase viha Inglismaa vastu, kuid mitte iirlase armastust Iirimaa vastu. Siis ongi ainsaks valikuks kosmopoliitiline hoiak. Siiski ei arva ma, et just rahvuslusevastasus muutis nad maailma kõige verisemat režiimi toetanud „kasulikeks idiootideks“. Iga kosmopoliit ning iga kommunist ei tunnusta vägivalda. Seal pidi olema veel midagi muud. Sotsiaalsed olud erinesid küll kindlasti kaasajast. Aga veel midagi, ma ei tea, mis.
Küll aga võisid nemad oma egotsentrilisuses eitada rahvuslaste eluõigust, minust erinevalt, kes ma küll kõiki kommuniste ja kosmopoliite vägivalla toetajateks ei pea ning tunnustan ka nende õigust oma vaatele. Ning see ei tulene isegi sellest, et Shaw ja Wells elasid ajal, mis fanatism oli lugupeetum kui praegu. Nende, vabandust, aga väga sallimatu hoiak tuli mulle väga tuttav ette, kui lugesin Euroopa Liidu presidendi Herman van Rompuy väljaütlemisi Berliinis 9. novembril. „Euroskeptitsism viib sõjani ja tõusev rahvusluse laine on Euroopa Liidu suurim vaenlane...Euroopa suurim vaenlane tänapäeval on hirm. Hirm viib egoismini, egoism viib natsionalismini ja natsionalism viib sõjani.” Vaheta lauses mõned poliitilised määratlused ära, ning polegi raske kujutleda, et kõne peeti Berliinis mitte käesoleval, vaid 1933. aastal. Või Moskvas näiteks 1938. aastal.

Oskar Kruus. Vabakäiguvang. Tallinn, 2004, 141 lk.

2010-10-21T12:56:00.002+03:00

Jälle selle teema kohane raamat, millega töötan, ning ongi jälle raske öelda, kas mina seda lugesin või töötasin läbi. Pigem ikka lugesin.
Raamat on Eesti kommunistist Valter Kaaverist. Mulle oli Kaaver ajaloolise tegelasena tuttav, esimest korda hakkas silma vist 1986-87. aastal, kui ülikooli diplomitööd tegin ja Riigikogu protokolle lugesin. Panin siis tema sõjakaid parlamendikõnesid tähele ja mõtlesin, et noor, aktiivne, aga rumal mees; viimane näis mulle tollal kõigi temataoliste kommunistideks pöördumist põhjendavat. Nüüd näen asju muidugi teistmoodi, ning mida rohkem süvenen, seda keerulisemaks see kommunistiks saamise põhjus muutub. Kruusi raamatu üks võtmeküsimusi on seesama, ehkki ta seda niimoodi otse ei küsi ja jälgib pigem Kaaveri elukäiku kõigi sealt tulenevate küsimustega. Ning kuna Kaaveri elukäik on ülimalt muutlik, aga samas minu arvates ka Eesti kommunisti puhul klassikaline, siis on neid keerdküsimusi üsna palju.
Kruus on raamatu üles ehitanud Kaaveri päevikuna. Õieti seondub sellega üks naljakas lugu – nimelt kinnitab Berk Vaher oma retsensioonis Kruusi raamatule (Sirp, 11. 02. 2005), et tegemist pole kohe kindlasti romaaniga ja väidab, et kahtlemata on Oskar Kruusi arhivaaritöö ülimalt väärtuslik, ent kirjanduses kehtivad teised reeglid. „Kiretu faktijada mõjub ebatõelisemana, et tekita inimlikku empaatiat tegelaste suhtes ega vaimustust kompositsiooni keerdkäikude üle.“ „Kui „Vabakäiguvang“ olnuks läbinisti väljamõeldis, olnuks see hea romaan ning ebakirjanduslik vorm mõjunuks efektse miinusvõttena.“ Ning Vaher küsib lõpuks - mis kuri edevus on vanameistrile sisse pugenud, et ta „Vabakäiguvangi“ enda raamatuks nimetab, sest „tubli poole raamatust täidavad Kaaveri kursiivis päevikukatked, järelejäänust omakorda pool on lähikondsete mälestused ja veelgi järelejäänust kümme lehekülge ajaloodoktor Heino Arumäe järelsõna.“
Ka mina lugesin alguses seda raamatut, arvates, et tegemist on Kaaveri ehtsa päevikuga, millele on Kruus lisanud taustaosa ja kirusin endamisi, et Kruus pole viitsinud viiteid teha, kust oleks saanud mõnda asja põhjalikumalt järele vaadata. Paarikümne lehekülje pärast hakkas ikkagi tekkima kahtlus, et võib-olla on see päevikutekst Kruusi poolt välja mõeldud, aga väga hästi välja mõeldud. Lõplikult leidsin, et tegemist on Kruusi poolt välja mõeldud Kaaveri päevikuga siis, kui „päevikus“ kirjeldati Kaaveri GULAG-is viibimist ning seda, kuidas ta nägi Gorkit (Stalini sarnaste vuntsidega meest) ja teisi Nõukogude kirjanikke nende kurikuulsal ekskursioonil Belomorkanalile. Igaks juhuks küsisin veel Heino Arumäelt järgi. Võimalik, et seesama episood Nõukogude kirjanike eksursiooniga oligi vanameister Kruusi teadlikult pakutud võti, et juhtida tähelepanu, et tegemist on ikkagi tema, Kruusi raamatuga, mitte Kaaveri päevikuga. Millele siis Berk Vaher pihta ei saanud.
Aga jah, Eestit puutuvates osades oli ta hoolimata faktivigadest, mida ainult ajaloolane märkab, mu arvates saavutanud suurepärase ajastutruuduse. Kruus on selle raamatu jaoks taustamaterjali kogunud juba 1960. aastatest alates. Minul tekkis küll „inimlik empaatia tegelase suhtes ja vaimustus kompositsiooni keerdkäikude üle“. Kaaveri lugu oli minu jaoks just selliselt esitatuna väga põnev ja usutav, aga Berk Vaherile mitte. Kunagi rääkis Mait Raun, et ta oli oma novellikogus ühe teksti kirjutanud otse elust maha – nimelt ühe tüdruku jutustuse, mille too talle „Illegaardis“ rääkis – aga pärast kritiseeriti just seda teksti kui eluvõõrast.
Kaaveri, andeka, kirjanduslike aspiratsioonidega, aga vist natuke autistliku noormehe poliitilise kujunemise lugu on niisiis veenev, aga väga põnev. Õieti võib vist öelda, et ta oli kommunist peaaegu sündmisest saadik, tulenevalt oma vanematest, geenidest laiemas mõttes ja oludest, kuhu ta sündis. Parteipileti saamine oli vormistamise küsimus. Sünniaastaga 1904 Valter Kaaver õppis kirjutamist Võrusoo madalas osmikus pliiatsijupiga tapeedile. Vaesus, äärmine vaesus. Võru pastori eestkostel sai Valter õppemaksust vabaks, joonistamisõpetaja andis oma saapad, sest „vennakesel polnud kooli tulekuks jalanõusid“. Aga kui kui Valterilt kooli lõpupoole küsiti, mitu keelt ta oskab, ajas kümme näppu püsti. Käidi raudteeplatvormidele liiva laadimas, et raha teenida, nii et poisil peod verised. Mõlemad vanemad olid punakaartlased. Valter puutus varakult kokku vasakpoolsetega, sõbrunes Aleksander Antsoniga. Antson oli muide Rudolf Sirge N. Liidu reisiraamatu kaasautor.
Edasi läks väga põnevaks. Mees ei viibinud meie maailmas neljakümmet aastatki, aga sündmusi jätkus tal mõne meie aja mehe mitmekümne elu tarvis. Niisiis moosinäoga, aga kuidagi ka Mussolinit meenutav, prillidega väikest kasvu Kaaver elas Võrus, Tartus, Viljandis ja Tallinnas ning tegeles jõudumööda leivateenimise ja maailmaparandamisega ehk siis luuletas, kirjastas ning organiseeris.
Kaaveri saatus päädis ummikuga kõigis liinides – isiklikus, põrandaaluses, ideoloogilises ja poliitilises elus ning ta loogiline psühholoogiline kokkuvarisemine (mida Kruus oma raamatus ei kirjelda) justkui ainult ennetas ja samal ajal legitimeeris nendes oludes parima valiku - nimelt ka füüsilise surma. Sest raske oleks ette kujutada Kaaverit, Anveldit, Pöögelmanni või teisi rehabiliteerituna kusagil näiteks elektrikutena või lukkseppadena töötamas või taas poliitika juurde lastuna 1939. aastal üle elamas Molotov-Ribbentroppi pakti, mil Punaarmee orkester põrutab Saksa natside auks Moskva lennuväljal „Horst Wessel Liedi“. Ma arvan, et sama – ummikuga lõppenud maailmaparandamist võib täheldada ka nende kommunistide puhul, kes Stalini repressioonid tänu „kodanliku“ Eesti vanglale üle elasid. Üle kümne aasta ohverdust oma noorest elust vanglas kinnipeetuna, mille vältel kommunistlik Nõukogude Liit oli muutunud oma ja nende esialgsete ideede vastandiks. Alla suutsid nad selle neelata ehk ainult vihast ja kättemaksuhimust Eesti ja „kodanluse“ ning natside vastu ja psühholoogilise kaitsekilbi abil, mis ei lubanud neil nende varasemat võitlust ja ohverdusi asjatuks pidada. See tähendab, nad pidid arvama, et see, mida N. Liit ja Stalin teevad, on igal juhul õige ning sulgema meeled teiste loogiliste väidete ees. Mis on jälle justkui uskumatu, sest kommunistikes saamine pidi neilt ju eeldama nonkonformismi ja just iseseisvat kriitilist mõtlemist. Muidugi on need psühholoogilised mehhanismid tegelikult keerulisemad ning isikuti erinevad.
Aga erinevalt neist kohanejatest, kes Eestis heakodanliku elu hüvesid nautisid ning samal ajal teist rauda tules hoides N. Liidu saatkonnas Eesti riigi ja oma kolleegide peale kaebamas käisid ning 1940. aastal juunikommunistideks pöördununa jätkuvalt „eliidi“ hulka kuulusid, jäi Kaaver arvatavasti maailmaparandajaks kuni oma lühikese elu lõpuni. Antsoni lesk märkis muuhulgas Kruusile, et kui Antson 1934. aastal uuesti Moskvas käis, siis otsis ta üles Maksim Gorki ja rääkis Kaaverist, Gorki vahendusel olevat kergendatud Kaaveri olukorda Nõukogude vangilaagris. Mis tundub muidugi üsna uskumatuna.
Nii et tore raamat, mida oli huvitav lugeda ja mis kuulub kindlasti nö avatud tekstide hulka, st lasevad paljudel mõtteliinidel edasi hargneda. Mis minus mõnevõrra kaksipiditunnet tekitas, oli see, et ma ei kirjutanud sealt oma käsikirja jaoks välja ühtegi viidet, st sellel tekstil on siiski vähe eeldusi saada mõneks oluliseks ehituskiviks ajaloolise teadmise hoones. Aga võib-olla on see minu professionaalne kretinism, sest ilma kahtluseta on sellel raamatul mõju meie ajalooteadvusele, ent see on kaudsem, ega väljendu viidatud kordade arvus.

Ajakiri „Looming“.

2010-09-25T11:45:00.005+03:00

Lugesin läbi 2009. aasta teise poole ja 2010. aasta ajakirjad. 1990. aastate keskpaigani olin regulaarne „Loomingu“ lugeja, sealt edasi läks asi käest ära. Mõni number ikka sattus ette ja lugesin mõnikord "Loomingust" teiste soovitatud tekste, aga just regulaarsus kadus. Küllap juhtus see sarnaselt paljude teistega, kes andsid samuti massimeedia survele järgi. Ning teisalt võib-olla tõmbus kirjandus tollal nagu natuke oma kirjanduse elevandiluutorni, sealsed tekstid tundusid mulle tollal üha rohkem keelelise ilusväljenduse tulevärgina, kus sisu kukkus tahaplaanile või tegeles abstraktsete egoprobleemidega. Võib-olla eksin ka, ning see on eneseõigustus. Jah, ja veel üks eneseõigustus oli see, et kogu aeg tuleb erialakirjandust lugeda.
Nüüdne taasavastamine tuli samuti eriala kaudu. Vaatasin Jaak Urmeti intervjuud Ralf Parvega ning pärast ülejäänud ajakirjaosade ülesirvimist tundsin, et pean vähemalt viimase aasta „Loomingud“ läbi lugema. Küllap on see seoses ka mu üldise huvikeskuse nihkumisega majandusajaloolt poliitilisele ajaloole ja veel enam praeguse teemaga.
Aga „Loomingutest“ oli mulje igatahes väga positiivne! Eesti kirjanduselu on täiesti alles! On autoreid ja rühmitusi, on teraseid ja kohati teravaid arutlusi. Loomulikult on kirjanduselu väga korporatiivne, teatud autorite ja kriitikute grupid, institutsioonid või rahajagajad tõstavad esile oma lemmikuid ja iseennast. Kujutan ette, et selleks, et kirjanikuna tunnustatuks saada, peab veel rohkem teiste kirjanikega lävima ja läbi saama, kui tunnustatud ajaloolaseks saada tahtes. Berk Vaheri 2009. aasta proosa ülevaates tuleb see hästi esile. Vaher märgib, et on oma lugemiskava seadnud ikka tuttava järgi, sest kerge on uskuma jääda, „et keda parnassil tähele ei panda, see ei peagi sinna sattuma“. Leidis Andi Meisteri raamatu „Valgus olematus aknas” ja .... hindas selle 2009. aastal ilmunutest tähelepanuväärseimaks! Ehmatav on see, et see raamat võinuks üldse märkamata jääda ehk Vaheri sõnadega: „Üle kahekümne aasta ilmumist oodanud meistriteos võinuks vist veel teist sama palju oodata märkamist, kuid sõna ja hetk said kokku.“ Ma muide ei usu, et ajaloolaste mõni tippuurimus saaks märkamata jääda, aga jah muidugi, ilukirjandust ilmub suurusjärgu võrra rohkem ning tegelikult olgu ikka Allah, Taara või Odin või kes iganes selle eest tänatud.
Aga positiivselt üllatav oli „Loomingu“ tekstide tugev sotsiaalne suunitlus – vastandina omaaegsele 1990. aastate keskpaiga muljele - ja eriti rõhuasetus ajaloole, mälule. Läbi mälestuste, esseede, kirjade, retsensioonide ning ka ilukirjandustekstide tausta. Kas see on vastureaktsioon ja kaitse globaliseerimise ja multikultuuristamise vastu identiteediotsimise ja -kinnistamise läbi, ma ei tea.
Loomulikult pole kirjandusel enam seda mõju ühiskonnas, nagu varem. Ehk nagu Jürgen Rooste märgib (Massikultuur olematule massile) rahvahulkadega ühtekõlamisest. „Sest tõtt-öelda — mida sa ikka kõmad ja kõlad ühte tarbimislaenu tagasimaksete, uhkema auto, paremate kodumasinate, kuumemate lõunamaareiside ja pirakamate plasmatelerite lummuses hulkadega?“ Jah, rahvahulkadega kõlab kokku massimeedia, sedasama tarbimise „rahvakultuuri“ õhutades ja „normaalsuse“ piire defineerides. Nii nagu tuntud Stanfordi vanglaeksperimendis sisendati täiesti tavalistele, ei, isegi tavalisest intelligensematele inimestele, et neil on vangivalvuri rollis võim oma kaaslaste üle, ning „vangivalvurid“ võtsidki selle "normaalsuse" omaks, saidki sadistideks. Katse oli näiteks, mis juhtub, kui head inimesed pannakse halba keskkonda, ning kuidas grupis hakatakse tegema asju, mida muidu iial ei tehtaks, „sest kõik teised ju teevad nii.“
Aga siiski on eesti kirjandus praegu olemas, pakkudes pisutki alternatiivi sellele „kõik teised ju teevad nii“ normaalsusele. Ning loodetavasti kunagi rohkem kui nõrka alternatiivi. Aga ma võin ka pakkuda retsepti, kuidas eesti kirjandust purustama hakata. Nimelt on vaja „Kulka“ rahajagamismehhanisme muuta – originaalloomingu hindamise asemel esiplaanile tõsta võõrkeeltes avaldamine ning rahvusvaheliste suhete arendamine. Arvan, et aastakümne pärast oleks eesti kirjandust palju vähem. Humanitaarteaduste puhul on seda mehhanismi kontrollitud, toimib hästi.

Reigo Rosenthal. Marko Tamming. Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920-1924. 861 lk

2010-09-19T15:22:00.002+03:00

Kahtlemata tähelepanuväärne raamat ning ilma kahtluseta on sellest lõviosa kirjutanud Reigo Rosenthal andekas ajaloolane. Küllap ka Marko Tamming. Rosenthal on oma võimekust igatahes juba varasemate käsitlustega tõestanud. Tema kirjutatud „Loodearmee“ lugesin huviga läbi, kunagi loen ka Laidoneri raamatu.
„Sõda pärast rahu“ oli mulle ka väga kasulik lugemine, sest sain mõned taustaküsimused oma praeguse uurimuse jaoks selgeks ilma ise algallikatesse süvenemata. Saab seda raamatut ka rohkelt viidatud. Usaldusväärne paistab ka olema, vähemalt pole täheldada autorite mingeid eelhoiakuid, mis allikaid kindlas suunas interpreteerima paneks. Tolle ülimalt kirgliku ajajärgu ja kirgliku teema puhul on autorite hoiak vägagi kiretu. Mõningaid allikakriitilisi küsimusi siiski tekitas, nimelt on kasutatud palju ka Nõukogude eriteenistuste ülekuulamistelt saadud teavet, ent alati pole tõestatud, miks autorid ühte või teist sealt saadud teabekildu usaldusväärseks peavad. Need materjalid sisaldavad teatavasti kohati kõige fantastilisemaid väiteid, mida valikuliselt kasutades saaks tarvitada kõikidele ideoloogiatele ja maitsetele vastavate luure-, poliitika- või ärijuttude kokkupanekuks. Noh, käsitluse mittekallutatud üldmulje suunab siiski arvama, et ka neil juhtudel, kui autorid pole oma valikuid põhjendanud, on nad teinud ise usaldusanalüüsi, mis aga raamatukaante vahele ei jõudnud. Mõnikord on Nõukogude eriteenistuste teave esitatud ka küsitavana, aga siis tekib omakorda küsimus, miks see üldse on esitatud. Teabe esitamine isegi kahtlusena paneb ikkagi kindlas suunas arvama ning kompromiteeriv teave jätab pleki külge nagu iga kuulujutt ikka. Ehkki meie kollane massimeedia niimoodi kogu aeg teeb. Aga massimeedia pole küll mingi võrdlusalus.
Mõned mu kolleegid, kelle arvamusest lugu pean, kinnitasid, et kogu seda pikka raamatut ei tasu küll läbi lugeda. Ega jah, professionaalsest seisukohast küll, näiteks Viktor Kingissepa leidmise ja arreteerimise lugu rääkis professor Jüri Ant meile seminaris juba karmil 1986. aastal. Kuid paljud neist arvukatest luuramise-paljastuste kirjeldustest andsid midagi juurde ka ajavaimu mõistmisele. Selles osas olid suureks abiks ka fotod. Lihtsalt ajaloohuvilisena oli seda ikkagi huvitav lugeda. Ning oli kindlasti ka küsimusi, mis said just selles käsitluses esmakordselt ajalookirjanduses täpsemaid vastused, nagu näiteks Johan Undi mõrvalugu.
Pikkus jah, pole muidugi voorus, nagu tavaliselt kiputakse arvama, vaid üldjuhul pigem miinus. Õigemini mitte kumbki, see sõltub teemast ja sellest, kas pikk tekst suudetakse arusaadavalt ning huvitavalt esitada. Pikki tekste tahavad kirjutada üldjuhul algajad või siis päris kõvad profid. Raamatu tekst oli ladus küll.
Aga mitte allikakäsitlus ega pikkus ei tekitanud selle raamatu puhul kõige suuremat tõrget. Selleks oli probleemipüstitus. Raamat libises toimikuid refreerides mööda kaitsepolitsei uurimisjuhtumeid. Muidugi võib ka nii teose üles ehitada ja raamatu pealkiri ju sellise lähenemise dikteeribki. Aga paljudel juhtudel ei jõutud neid juhtumeid refereerides kaugeltki põhjani (autoritele tuleb au anda, et nad sel juhul ise üleliia spekuleerima ei ole puhkenud) ning paljudel juhtudel polnud tegemist üldse oluliste juhtumitega. Nii arvan, et õigem oleks olnud, kui uurimus oleks keskendatud teistmoodi – kindlamatele ja olulistele küsimustele, mitte kogu KAPO töömaale, ning käsitlenud neid küsimusi siis süvendatult, loomulikult kogu allikakriitika arsenaliga ning kasutades mitte ainult Riigiarhiivis kergesti kättesaadavaid andmeid (ühes asjas tuleb jälle ikkagi autoritele au möönda - nimelt ehkki need allikad on kergesti kättesaadavad, ei ole neid varem palju kasutatud, st ka meie arhiivides peitub veel väga palju huvitavat ning välisarhiivide materjalid iseneesest ei tee mingit tööd heaks), vaid kogu küsimusteringi puutuvaid allikaid. Kui uurimus oleks keskendunud näiteks 1924. aasta riigipöödele ja selle eellugudele (nüüd jäi raamat pooleli kõige põnevamas kohas, nimelt keset 1924. aasta mässu, sest KAPO tegeles mässu küsimustega ju hiljem kui 1924), ning kasutanud kõiki teemakohaseid allikaid, siis oleks tulemus – arvestatades autorite töö- ja analüüsivõimet - olnud Eesti ajaloo mõistmise seisukohalt veel parem. Veel on kuidagi sümptomaatiline, et Johan Undi tapmise senisest põhjalikum selgitamine, mis on selle raamatu suurimaks väärtuseks, oli sündmus, mis toimus ju hoopis väljaspool selle raamatu ajaraame, hoopis 1930. aastal. Loomulikult on raamatul ka sellisena suur väärtus ja teda ei viita edaspidi ainult mina, vaid ka paljud teised, aga see väärtus on justkui baasina või käsiraamatuna – ei viidata niivõrd seisukohti, vaid üht või teist fakti, millest raamatus muuhulgas on juttu tehtud. Jah, ja loomulikult pole seegi halb. Aga autorid võiksid katsuda edaspidi ka teistsuguseid tekste luua.
Mis aga veel silma hakkas, osalt vist seetõttu, et lugesin paralleelselt 2009. ja 2010. aasta „Loominguid“, oli see, et raamatu autorite võime luua sõnadest teksti, ning seejuures kasutada palju erinevaid ja „õigeid“ sõnu, jääb ikka märkimisväärselt kirjandusinimeste omale alla. Ka see ei ole tegelikult üldse etteheide autoritele. Nende kirjaoskus on ajaloolaste üldisel taustal täitsa keskmine või isegi üle, st nende noorusest tulenevat arenemisvõimet arvestades isegi päris hea. Pigem eristab see ajaloolasi kirjandusinimestest. Ning paneb mind ohkama, sest tekst, mida ise katsun luua, on just kirjandusinimestest. Arvan, et nii nagu ajaloolased, suudan uurida-kirjutada küll. Aga tulemus peaks olema selline, et allikakasutus ja analüüs oleks nagu ajaloolasel, ent kirja pandud nagu kirjandusinimesel. Kurat teab, teisi on küll kerge kritiseerida, aga kas selleks ikka ise ka võimeline olen.

Sirje Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt. Tänapäev, 2009, 864 lk.

2010-09-04T11:16:00.004+03:00

Kuna tegelen Moskva-meelsete Andreseni, Semperi, Sirge ja Varesega – õigemini nende Moskva-meelseks kujunemisega, siis loen teemas olemiseks ka õhtuti ja üldse võimalusel teemaga haakuvat kirjandust.
Kiini raamat oli aga väga huvitav, mida lugesin mitte ainult puttöisel põhjusel. Sirje Kiin on tegelenud Underiga pikka aega ja raamatu doktoritööna kaitsnud. Ning on väga hea, et ta varem selle monograafiaga maha ei saanud: teema on niivõrd võimas, et küll oleks kahju, kui see oleks ebaküpse käsitlusega ära rikutud.
Igatahes Kiini käsitlus ebaküpsuse all küll ei kannata. Aga selle all mittekannatamine ei tee veel ühtegi raamatut iseenesest heaks. Peale selle peab raamatus olema veel seda jumalikku sädet, sõnulseletamatut essentsi, mis ühest teosest väga hea teose teeb ning mille raamatusse mahutamise võime loojat tavakirjutajast eraldab. Kiini raamatus seda sädet on. Väga ilusad, tabavad või vähemalt veenvad kujundid. Marie Underi luule(katked) mõjuvad Kiini jutustuse taustal kohati lausa vapustavalt.
„Elu, sa sädelev vale,
jälle mu sõrmes su sõrmus.“
Kirjandusteadlaste seas on raamat poleemikat tekitanud. Toomas Kall märgib Loomingus, küll ilmselt pilava alatooniga, et „nüüd, pärast seda, kui on ilmunud Sirje Kiini „Marie Under”, ei ole ka eesti kirjandusteadus enam endine. Ma ei ole seda disukussiooni eriti lugenud (välja arvatud Vilja Kiisleri minu arvates selgelt ülepingutatud arttikkel Sirbis), aga saan aru, et vaidlusaluseks küsimuseks on Underi eraelu senisest avameelsem käsitlemine.
Aga ega Underi eraelu ei ole puudutatud lihtsalt eraelu pärast, nagu kollases meedias. Kiini raamatut lugedes meenus mulle William Somerset Maughami „Kuu ja kuuepenniline“ - vist on just lähenemisnurk see, mis neid raamatuid ühendab ja miks mulle nüüd just Maughami raamat meelde tuli: mõlemad vaatavad loomingut koos looja isiksuse kujunemisega, tema eraeluga, kui nii öelda. Ei pea olema luule sõber, et seda raamatut nautida, nii nagu ei pea olema impressionismi sõber, et nautida „Kuu ja kuuepennilist“, aga mõlemal juhul võib luule või impressionismi sõbraks muutuda. Minu arvates on Kiin Underile pihta saanud, ning just niimoodi, läbi eraelu, Underi ka teistele mõistetavaks kirjutanud. Poeet peabki olema kurb, nagu Linnart Mäll kord kaatris, õlleraha norivale Lembit Kurvitsale ütles, aga selleks et tema loomingut mõista, peaksime tema kurbuse põhjust või teda ülespiitsutavaid kirgi teadma. Mu arvates on Kiin kõik vajaliku ära öelnud ja jäänud ikkagi hea maitse piiridesse. Või õigemini – mõnda kohta oleks mina ehk teiste sõnadega või üldistatumalt kirjutanud, aga ega ma mõni maitsepolitseinik pole. Ka raamatu struktuuri oleks mina ehk teisiti teinud, sellisena järgib ta küll teadusteose loogikat, aga tuleb ette venimisi ja kordusi, ent jälle – see on autori vabadus ja ega mina pole sel teemal mingi ütleja.
Mind huvitas selle raamatu juures muidugi eelkõige „oma“ probleemistik. Kiin märkas samu asju – näiteks Vares-Barbaruse poliitilisi ambitsioone juba 1920. aastate algul või paljude eesti kirjanike üldist pahempoolsust, mida mina olin näinud teiste allikate pealt. Aga mis põhiline - Kiini raamat aitab mul näha probleemi. Miks ikkagi kasvõi needsamad Siuru-kaaslased lahknesid – miks muutusid Under ja Adson poliitiliselt konservatiivseteks, rahvuslikeks, Semperi ja Varese opositsioonilisus aga süvenes (mis iseenesest on ju arusaadav ja mulle sümpaatnegi) aga vasakpoolsus (mis ei väljendunud tegelikult kuidagi isiklikus eluviisis) hakkas üha enam segunema Moskva-meelsusega, kuni neist said Nõukogude võimu tööriistad? Kustkohalt läheb joon, mil oma ühiskonda positiivses suunas muuta sooviv opositsionäär rakendab end üldse vaimselt oma ühiskonnast lahti? Mis võib olla sellise lahtirakendamise põhjuseks? Kui Semperi-Varese oma ühiskonnaks ei olnud Eesti, kas siis oli neil selleks N. Liidu oma või kogu maailma ühiskond või ei olnud neil seda üldse? Arvata, et nad tegutsesid pelgalt kibestumisetundest ajendatuna, või edevusest, võimuihast ja karjäärihimust, oleks lihtsustamine. Ning kindlasti ei olnud ka neil oma elu kerge elada.
Sellenädalases Ekspressis (sunnin end seda lehte lugema, et teada, mida ja kuidas meie peavoolumeedia kajastab. Postimehe-Päevalehe lugemine oleks veel vaevarikkam, sest need ilmuvad vist peaaegu iga päev) arutles riskikapitalist (see tähendab vist spekulant) ja arvamusliider Allan Martinson, kuidas Eesti ühiskonna omapära ehk siis Eestit ennast võimalikult efektiivselt, aga samas poliitikorrektsete vahenditega hävitada. Kuidas saaks Tallinna kujundada „sama kirju demograafilise seltskonna“ nagu Silicon Valleys USA-s. Küll midagi asjalikku välja mõtlemata, ent külvates rahvuslikku alaväärsust. Näiteks väites, et geneetiliselt pole eestlasi olemas, kuna "siit on kõik rahvad läbi kihutanud ja oma "töö teinud"". Andes sellele argumendile kaalu sellega, et keegi tema Ameerikas elav sõber on nii öelnud. Unustades, et ega sakslased või venelased või mõni muu Euroopa rahvus teistmoodi kujunenud pole. Ameeriklastest rääkimata. Rahvustunne on aga midagi muud kui sarnased geenid.
Kui Martinson vajab „mitteprovintslikku“ elu, siis on temal või kellel iganes võimalik see valik teha (erinevalt muide kosmopoliitilisest Varesest või internatsionalist Semperist) ja eladagi USA-s. Selleks ei pea ilmtingimata oma päritoluühiskonda purustama. Enamgi veel – kui Varesel oleks see õnnestunud ja Martinsonil see õnnestuks, siis oleks kogu maailm ühesugune, Varese ajal Nõukogude Liit, praeguse seisuga nagu USA, ehk kõik üks ühesugune provints, mis ju jälle Varesele-Martinsonile ei meeldiks. Maailma ja tema osad teebki avaraks, mitteprovintslikuks just see, et kõik tema osad on erinevad.
Aga jah, kui Martinsonil on võimalik oma soovitud elukeskkonnas elada ka Eestit hävitamata, siis minul ja minusugustel ei ole võimalik elada Eesti-keskset elu, kui Eesti on hävinenud. Eesti-keskset elu on võimalik elada ka mujal maailmas, ent mitte ilma Eesti olemasoluta, üksi.
Veel kümme aastat tagasi arvasin, et Varese ja Martinsoni sugused on omakasupüüdlikud või lihtsalt rumalad, et neid saaks viimasel juhul ümber veenda. Nüüd ma enam nii ei arva. Nad ongi teistmoodi, kindlasti osalt juba sündinud sellistena ja osalt kujunenud, aga igatahes on neid väga raske ümber veenda. Nemad, kosmopoliidid, või vähemalt osa neist tegutsevad samuti idee, mitte omakasu nimel. Ning küllap see meie ebatäiuslik maailm kujunebki minu- ja Martinsoni-suguste mõjutuste tulemusena. Kitsarinnalise rahvusluse domineerimise korral oleks tulemuseks ksenofoobne, suletud ja arenemisvõimetu ühiskond (ehkki mu arvates oleks altenatiiviks ka avar rahvuslus), täielikult kosmopoliitilise poliitika tulemuseks aga ühiskondade allakäik, ning meie, Lääne ühiskonnad käiksid tulenevalt meie demograafilisest olukorrast alla kõige varem.

Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. Tallinn, Argo 2010, 927 lk-d.

2010-08-29T10:54:00.004+03:00

Pean tunnistama, et läbi ma seda raamatut ei lugenud, vaatasin ainult neid kohti, mis mu nüüd koostatava artikli jaoks vajalikud olid ning neid, kus Ilmjärve järeldused ja allikakäsitluse vaidlustanud olin. Seega just neid, mis Ilmjärve raamatu puhul kõige suuremat tähelepanu on äratanud.
Pole ma ju väga hiljuti sündinud ega naiivne, aga ehmatasin ikka. Ilmjärve Acta Historica Tallinnensias avaldatud artikli põhjal arvasin nimelt, et Ilmjärv on oma võltsingud vaikselt likvideerinud ja rahu majas (vt ka minu Ajaloolises Ajakirjas ilmunud artiklit „Veel kord Pätsi suhetest Moskvaga“). Teiseks põhjuseks arvata, et ta oma moonutused kõrvaldab, oli see, et eelmisel suvel, kui Ilmjärve lubatud vastusest, kus ta pidi kõik etteheited ümber lükkama, veel mingit märki ei olnud, saatsin Mart Oravale Akadeemiasse nimekirja Ilmjärve nende võltsingute kohta, mida dokumendikoopiatega üheselt tõestada sain. Et kaaluda, kas need Akadeemaas avaldada. Need ei olnud mingid teisejärgulised, vaid Ilmjärve konstruktsiooni põhidokumendid – sellised, mida ajaloolased kontrollivad eriti hoolikalt. Orav aga teadis, et Ilmjärve raamatu uustrükk on tulemas ning arvas, et võiks selle nimekirja temale saata, millega mina nõus olin. Orav nii ka tegi, vähemalt sain üheselt nii tema kirjast aru. Nii pidi Ilmjärvel olema nimekiri nende dokumentide kohta ja teadmine, et mina saan nende võltsimist tõestada.
Mõne puhul see nii juhtuski nagu prognoosisin – näiteks võtmedokument, mille Ilmjärv oli toonud tõendiks selle kohta, nagu oleks Päts oma riigipöörde kavatsuse Moskvaga kooskõlastanud. Seda dokumenti ta enam ei kasuta ega väida nagu 2004. aastal, et Päts kooskõlastas riigipöörde ning veenis Moskvat, et seal nõustutaks Laidoneri riigipöördekaaslaseks võtmisega.
Ehmatama pani aga see, et suur osa selle nimekirja võltsitud dokumentidest on tal ikka raamatu uustrükis käibel, st ta jätkab võltsimist, hoolimata sellest, et teab, et ta võltsingud on tõestatavad. Näiteks Petrovski kiri Stomonjakovile 12. 04. 1928 (AVPRF 04-47-295-54291, 65). Ilmjärv kirjutab seda dokumenti tsiteerides: „Püüdsin ajada asja läbi Renningu. Nii nagu me M. M-iga (minu esiletõste JV) (joone all viide: Maksim Maksimovitś Litvinov (Poola juut Mejer Wallach, 1921-1930 välisasjade rahvakomissari asetäitja ja ühtlasi kolleegiumi liige. 1930-1939 välisasjade rahvakomissar) konfidentsiaalselt rääkisime, ei kõnelnud ma Renningule kogu tõtt, aga tegin just temale ettepaneku küsida minu nimel Pätsilt, keda ta siinsetest tegelastest kaasaks sellesse asja /neftjanomu/ ja kas ta ei arva, et osalemine selles võib kahjustada sellise tegelase poliitilist mõju.“ Välisasjade rahvakomissari asetäitjale Maksim Litvinovile viitavad nimetähed „M. M.“ on selles dokumendis välja mõeldud. Nende asemel on dokumendis nimi „Päts“. Dokumendi moonutamine tekitab hoopis uue infovälja, kallutades arvamusele, nagu oleks tegemist Moskva kõrgetasemelise afääriga Pätsi sissemässimiseks, samal ajal, kui selgub, et hoopis Päts ise organiseeris oma saamist segaaktsiaseltsi palgale. Mitte kuidagi ei saa siin tegemist olla kogemata eksimisega, sest nimetähed „M. M.“ ja nimi „Päts“ ei ole sarnased. Nagu öeldud, on niimoodi moonutatud dokumente hulgaviisi ning kõik moonutused on ühes suunas – Pätsi ja ka mitmeid teisi Eesti poliitikuid kompromiteerivad. Kui võtmedokumente otseselt võltsida ning teiste dokumentide informatsiooni kallutada ja meelevaldselt interpreteerida, nagu Ilmjärv teeb, on võimalik paberil mida tahes tõestada. Ajaloo-uurimine kaotab niimoodi aga hoopis mõtte.
Seda ei suuda ma küll välja mõelda, miks üks ajaloolane nii teeb. Ainult ebaprofessionaalsusega seda kindlasti põhjendada ei saa – see on kas ülim enesekindlus, või midagi hoopis muud, mis jääb väljapoole ratsionaalse mõtlemise raame.
Aga jah, mina olen oma ajaloolase kohusse täitnud ning nendele võltsingutele tähelepanu juhtinud. Massimeediasse ma sellest kirjutama ei hakka. Pealegi poleks sest kasu, sest Ilmjärv kirjutaks vastu, vassiks ja hurjutaks mind, nagu ta seni on teinud, ning ajalehed avaldaks seda suurima mõnuga, käsitledes teemat kahe ajaloolase tülina, sisusse üldse süvenemata. Kolleegid, kes vähegi nende probleemidega kursis on, saavad niigi aru, kellel õigus ja massiteadvuse arvamust ei pea ma oma kohuseks kujundada. Mul on palju muid huvitavaid ja olulisemaid teemasid, millega tegeleda. Kui Eestis ikka tulevikus ajalugu uuritakse, saab Ilmjärve töö hinnangu ka massiteadvuses nii ehk nii kunagi kätte.
Aga minu artikkel Pätsi suhetest N. Liidu saatkonna, kaubandusesinduse ning naftakompaniiga, kus tuginen ka seni kasutamata allikatele, on valmis ja läheb järgmisel nädalal pakkumisele mõjukasse ajakirja. Kahju, et ma seda enne seal ilmumist eesti keeles avaldada ei saa.

Rudolf Sirge. „Rahu! Leiba! Maad!“ (kaks köidet, 414 ja 782 lk-d. Tartu, K.-Ü. „Loodus“/ „Tulukesed luhal.“ (Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1961).

2010-08-18T11:42:00.003+03:00

1904. aastal sündinud Sirge kirjutab 1917. aasta sündmustest Tartus. Raamat ilmus 1929. aastal, auhinnati „Looduse“ romaanivõistlusel. 1957. aastal tehti Sirge väitel talle „mõne kolleegi poolt“ ettepanek raamat uustrükiks korda seada, „otsustasin teema teistkordselt käsile võtta“. Ühesõnaga, Sirge kirjutas raamatu ümber sovetlikele kaanonitele vastavaks. Nõnda valmis aastatel 1958-61 „Tulukesed luhal“. Nende kahe teksti põhjalikum võrdlus võiks anda vägagi huvitavaid teadmisi kirjandusliku ideoloogiatöö meetodist ja sellest, missugused nõuded olid ajalookäsitlusele 1950. aastate lõpul, 1960. aastate algul. Ning kuidas muutub autori suhe oma teksti. Aga võib-olla on niisugune analüüs juba kirjandusteadlaste poolt tehtud.
Kuna 1929. aastal ilmunud köiteid raamatukogust välja laenata ei saanud, lugesin kõigepealt „Tulukesi luhal“, teadvustades, et riskin mulje ärarikkumisega. Lugemine ise oli siiski meeldiv, raamat oli ladus, tundus isegi mitte üleliia ideologiseerituna, tegelastes oli liha ja verd ning kõige tugevama mulje jättis mulle vist 1917. aasta määratlemine suuresti pimeda massi mässuna. Emotsionaalne (ja kuidagi sarnane sellega, kuidas Gailit kirjeldab oma „Ekke Mooris“ pidustusi Peipsi äärses vanausuliste külas) oli pikk kirjeldus sellest, kuidas revolutsioonimeeleoludest desorganiseeritud vene sõjaväeosa Maali ärgitatuna mõisa piirituseladu rüüstab, nendega liituvad linnaelanikud jne: „Mitu tuhat eraisikut igast rahvusest trallis soldatitega kaasa. Lürbiti, taaruti ringi ja joristati mitmeid lauluviise korraga. Kellel mõõt täis, vajus sinnapaika maha ja magas. Ridamisi soldateid oli juba kuuseheki ääres siruli. Teine osa väntsutas purjus ja poolpurjus naisi. Igast sirelipõõsast, iga aia ja maja tagant võis leida paarikesi....“ (lk 214). jne, jne. Kohati oli küll aru saada, kuhu autor oli ideoloogiat juurde kirjutanud. Näiteks stseeni juurde hukatud punaste äratundmisest, mis oli masendav, sugestiivne ja naturalistlik, kajastades inimlikku tragöödiat (vanamees leiab oma poja surnukeha): „Võid tappa inimese, aga ei tapa tõde, ei tapa iialgi...„ „Ühed kuradid ikka on need sakslased ja valged kah“. Ning mõned poolkriipsujukutegelased elasid justkui kunstlikult oma iseseisvat elu, oletasin, et juurde kirjutatud. Aga kokkuvõttes leidsin siiski, et Sirge ei olnud suutnud oma head ehedat raamatut lõplikult ära rikkuda.
Nüüd, 1929. aastal ilmunud raamatut vaadates selgus, et oli ikka küll suutnud ära rikkuda, sest omaaegne raamat oli parem, kui olin osanud arvata. Uuemas väljaandes oli tugevasti naturalismi tagasi tõmmatud, mahlakat dialoogi ja ehedust üldse oli vähem, kirjutatud sisse uued kujud, toodud sisse näiteks Tõnissoni-Kingissepa ideoloogiline dialoog (tegelikult isegi suhteliselt veenev) enamlased tehtud loomulikult heroiliseks ja rahvuslased halvemateks. Algses väljaandes on enamlaste seas palju venelasi, lätlasi ja juute. Esimeses väljaandes oli rohkem surma ja vähem lootust. Maali tapab oma armukese, lükates ta solgikraavi. Kusti tapab nii Kõõtsa kui oma ema. Ülal uuest väljaandest toodud lõik piirituselao rüüstamisest on originaalväljaandes järgmine: „Pikutati, taaruti ja joristati igasuguseid lauluviise. Osa sõdureid oli juba niivõrd purjus, et magas larinal kuuseheki ääres, kuna teine osa oksendades ja avalikke naisterahvaid väntsutades, keda oli kusagilt ilmunud terve leegion kohale, viitsid aega. Igal pool – raagus põõsa kõrvalt, heki alt ja majade tagant võis leida meestesalku üksikute naiste ümber.“ (1. kd, lk. 297).
Arvan, et kui mõni kirjastus 1929. aasta raamatu uuesti välja annaks ja sellele korralikku reklaami teeks, võiks tal olla hea lugejamenu.
Aga veel hakkas mulle uues väljaandes silma üks lõik äärelinna inimeste kirjeldusest: „Politseipaberites nimetati äärelinna vahel seadusrikkujate pesaks, puhuti pandi mõnele perele silm peale, vajaduse korral tehti ka puistamisi. Kuid enamasti tulemusteta: asjaomased hoidsid kokku. Põhimõttest: õienda omavahel, aga ära mine laulma, peeti tõsiselt lugu, kas või kannatadeski. Nii nõudis vana tava. Ja kes selle hülgas, sel ka äärelinnas pikka pidu ei olnud“ (lk 27). Mõtlesin, et huvitav, kuidas see lõik 1929. aasta väljaandes oli, ning kas võis see Sirgele kuidagi meenuda, kui ta ise 1930. aastatel Nõukogude Liidu saatkonnas „laulmas“ käis. Aga 1929. aasta väljaandes seda lõiku üldse ei ole. Arvan, et 1950. aastate lõpus, kui ta selle lõigu kirjutas, ei pidanud ta oma „laulmist“ reetmiseks. Ilmselt ei tundnud ta Eesti ja eestlastega sidet, tema „äärelinn“ võis olla midagi muud kui Eesti. Kui tal seda üldse oli.

Ootamatu tunnustus

2010-08-09T14:51:00.002+03:00

Eesti Vabariik mind autasustanud pole. Ning tõenäoliselt ka ei tee seda, vähemalt siis, kui ta on jätkuvalt selline eiteakelle riik nagu praegu. Pole mul ka alust seda tunnustust soovida. Sest ma ei pea sellest riigist lugu, ehkki ma ei ole temaga sõjas. Küll aga pean lugu Eesti ühiskonnast. Riik, mis peaks olema ühiskonna elujõu realiseerimise ja arengu tagamise vorm, ei ole seda mitte. Eesti riigiga teen mina koostööd ainult nendes valdkondades, kus ta sellist suunda omab.
Mu elulookirjelduse see lahter, kuhu märgitakse riiklikud tunnustused, on üsna tühi. Välja arvatud erialapreemiad artiklite ja raamatu eest. Nüüd tuli aga ootamatu abi Venemaalt. Nimelt tunnustati mind kui üht Venemaa olulisemat vaenlast. Venemaa riiklikus noortelaagris Seliger 2010 oli ka minu pähe pandud haakristimüts ning pea ise torgatud teiba otsa. Pea all tahvlil oli tsitaat minu 2007. aasta Sirbi artiklist Eesti meestest II ilmasõjas (artikkel siin kodulehel): „Niisiis andsid suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest eesti mehed Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla.”
Kokku oli neid „Venemaa vaenlasi“ umbes 40, Eestist peale minu Andrus Ansip, Mart Laar ja Tunne Kelam, Lätist Edvins Šnore ning tema filmis esinevad ajaloolastest eksperdid. Teisi oli üle maailma, ameeriklasi ja grusiinlasi, aga suurem osa venelased. Nende hulgas ka näiteks Valeria Novodvorskaja ja Vladimir Bukovsky.
Võib-olla oligi minu sellise tunnustuse saamise põhjuseks just seesama artikkel, kust tsitaat pärit, mida on Venemaal erinevates internetiportaalides palju kommenteeritud. Ühestki selle artikli sõnast taganeda ei näe ma küll põhjust, artikli idee oli selles, et pärast bolševike tegusid Eestis esimesel punasel aastal oleksid eesti mehed võidelnud sovettide vastu ükspuha kellega koos, kas vene valgekaartlaste, tšetšeenidega või Napoleoni suurarmeega. Aga tolles ajaloolises situatsioonis ei saanud teistmoodi olla, kui tuli võidelda koos sakslastega.
Võib-olla oli põhjuseks osalemine 21. mail konverentsil "II maailmasõda – tegemata järeldused". “Venemaa vaenlaste” hulgas oli kuus seal konverentsil osalenut – Kelam, Laar, mina ning Vene ajaloolased Victor Suvorov, Nikita Petrov ja Mark Solonin.
Ent küll kriitilisemalt ja rohkem kui Vene riigi kohta olen kirjutanud USA-st ning Eesti riigist. Mitte et Venemaa riiklik poliitika või siis ka Natsi-Saksamaa poliitika oleks mulle sümpaatsem kui USA või Eesti oma, seda küll mitte, aga Vene riigist ja Natsi-Saksamaast kirjutavad teised niigi ja paremini kui mina. Niimoodi oleks mind loogiliselt samahästi, või ehk formaalselt veel rohkemgi alust kuulutada ka USA ja Eesti riigi suurimaks vaenlaseks. See oleks iseenesest küll tore – meelde tulevad need N. Liidu 1937-38. aasta suurprotsessid, kus poliitiliselt ebameeldivaid isikuid süüdistati ühekorraga Saksamaa, Jaapani, USA, Inglismaa ja Prantsusmaa spiooniks olemises – mis siis, et need riigid, kelle kasuks nad olevat spioneerinud, üksteisega vaenujalal olid.
Aga tõsisemaks minnes - põhjuseks, miks just Venemaa vaenlase tiitli sain, võib olla see, et Vene juhtpoliitikud samastavad Venemaa endise Nõukogude Liiduga või siis see, et Venemaa juhtpoliitikud ei talu üldse kriitikat, isegi seda vähest mitte, mida ma olen Venemaa kohta teinud. Kinnitades veelkord, et USA ja Eesti on demokraatlikumad kui Vene riik. Aga eile meilis Aleksander Djukov oma uue fondi „Ajalooline mälu“ ajakirja, ning kinnitas, et ka minu kaastöö on sinna oodatud. Mine tea, võib-olla küsingi Djukovilt, kas ta ikka seda tõsiselt mõtles ning jaatava vastuse korral kohandan sellesama Eesti meeste essee vene lugeja tarvis. Ning polemiseerin selle ajakirja esimeses numbris ilmunud artikliga „Ajalooline mälu – lahinguväli“. Selleks läheks mul paar nädalat kuni kuu aega, ent mõju oleks taolisel esseel tuhat korda suurem, kui kõrvalistel teemadel kergesti koostatavatel/ilmutatavatel pisitrükistel, mille eest palju rohkem publikatsioonipunkte võiks saada.

Jüri Tuulik. Vares. 2008.

2010-07-07T11:14:00.001+03:00

Üleliia tihti ma just ilukirjandust ei loe. Küllap on see paljude kirjutavate ajaloolaste paratamatu professionaalne loovutus. Neid erialatekste, mida läbi töötada või lihtsalt lugeda tuleb, on rohkem kui aega ning tavaliselt on nad ka huvitavad. Nende hulgas ka kergemaid raamatuid nagu üldkäsitlused ja mälestused, st õhtuteks ning magamaminekuraamatuteks, mil vorm enam keerulisemate tekstide mõistmiseks piisav ei ole. Vanasti lugesin lisaks ja väga intensiivselt pohmakaga (olin võimeline päevaga paksu raamatu läbi lugema), aga nüüd enam tõsisele mehele väärilisi pohmakaid peaaegu ei esine, mis veelkord kõigi relativistide rõõmuks tõestab, et kõikidel nähtustel kaasa arvatud pohmakas on nii positiivseid kui negatiivseid külgi, oleneb mis perspektiivist vaadata.
Igatahes loen ilukirjandust harva ja ainult siis, kui keegi suudab mulle mõne raamatu väga huvitavaks rääkida. Jüri Tuuliku raamatu otsustasin läbi lugeda natuke kohusetundest kaassaarlasest autori ning tema käsitletava Abruka teema vastu.
Aga kohe pärast esimest kümmekonda lehekülge asendus kohusetunne naudinguga. See raamat meeldis mulle kohe väga. See on seda imelikum, et sellised looduskesksed kirjeldused või tekstid, kus loodus on allegooriline ja olulisel kohal, ning maailma vaadatakse lapse pilgu läbi, pole mulle varem istunud. Jüri Tuuliku raamatus läbib varese liin kogu käsitlust ja ühineb raamatu lõpus inimeste liiniga ka lõplikult. Ennasthävitavad pahed on paradoksaalselt omased ainult mõtlevatele olenditele, inimestele, mitte loomadele. Vares – omandanud ennasthävitava võime, muutubki inimeseks. Raamatu tegevustik ei ole staatiline, mis taolised pahatihti igavaks teeb, vaid liigub ootamatuid ja samas loogilisi pöördeid tehes teravmeelselt ootamatu lõpu poole. Raamat ilmus esimest korda 1979. aastal ja kirjeldab vististi autori lapsepõlveaega - 1950. aastaid Abrukal. Üks neist headest näidetes, et sovetiajal ei pidanud ilmtingimata ideoloogiale lõivu maksma. Vabalt võime Abruka mõelda terveks Eestiks. Nukra alatooniga huumoriga esitatud ühe kogukonna paratamatu allakäigu lugu ja samas selle teise nõukogude ühiskonna kriitika lugu, mis Abruka kogukonna hävitamisega selleks ajaks juba pooleldi hakkama oli saanud. Tõsi, kapitalism oleks seda samuti teinud ning tõenäoliselt veel kiiremini, raamat on ajast üle. Heade inimeste halbade tagajärgedega heategude lugu. Hea ja halva konflikt ja kattumine. Kui meile midagi ei meeldi, ei taha me sellest midagi teada. „Poiss toppis näpud kõrvadesse. Ta ei võtnud neid enam kunagi kõrvadest välja.“

Robert Gellately. Lenin, Stalin ja Hitler. Sotsiaalse katastroofi ajastu. Tallinn, Varrak 2009.

2010-06-22T16:49:00.007+03:00

Lubasin koduleheküljele kirjutada siis, kui järgmise raamatu läbi loen. Tegin seda juba ammu, aga tahtsin enne üht kohta originaalist kontrollida, ent ei saanud inglisekeelset väljaannet kohe kätte.
Autor on Florida Ülikooli ajalooprofessor, endine Oxfordi ülikooli 20. sajandi juudi poliitika ja ajaloo külalisprofessor, igati etableeritud ajaloolane. Raamat on 614 lehekülge paks ja lugesin mina seda padjaraamatuna õhtul enne magamaminekut, bussis, praamil ja lennukis ning neid oodates. Kuu aega kulus ära, st eriti kiiresti edasi ei läinud. Pärast esimest sadakonda lehekülge kaalusin isegi poolelijätmist, sest tegemist tundus olevat ühe järjekordse II maailmasõja võitjate stereotüüpe esindava teosega, milliseid niigi jalaga segada. Venemaa XX sajandi esimese poole ajalugu on meile, idaeurooplastele küllap paremini tuttav, kui inglise keelt kõnelevale maailmale, kellele see raamat ehk selles osas mõningat uut teavet pakkus. Selle Hruštšovi poolt käibele toodud ja perestroikajal taaselustatud teesi paikapidamatus, et halb Stalin rikkus ära hea Lenini õilsad kavatsused, mida autor kritiseerib ja oma uue lähenemisena esitleb, oli meile igatahes juba ammuilma selge. Pealegi näitas autor üles silmapaistvat nõrkust mõningate protsesside mõtestamisel, näiteks Saksamaa inflatsiooni ja majanduskriisi olemusele ja mõjudele pole ta üldse pihta saanud. Aga hiljem mulje paranes ja raamat keris paremini edasi. Sümpaatne on autori hoiak – see on pigem üldinimlik kui mõnd võitjariiki õigustav, erinedes selles osas Niall Fergusoni raamatust Maailmasõda, kus mind kõige enam häirisid tõenäoliselt müügiedu lootuses kokkukuhjatud põhinevad võikad stseenid, mis mu arvates ei toestanud käsitluse moraalset sõnumit ning lisaks tugines vähemalt osa sellest võikusest väga vähe usaldusväärsetele kuulujuttudele.
Ent pole mõtet õunapuult oodata, et ta banaane kasvatama hakkaks. Juba Gellately käsitluse proportsioonid kajastavad tema keskendatust: sisuliselt lõppeb raamat III Reichi kokkuvarisemisega, Stalini hilisemat tegevust käsitletakse põgusalt epiloogis ning nagu autor ise märgib, on selles raamatu keskmes sakslaste kätega sooritatud süstemaatilised massimõrvad juutide kallal (lk. 21), seega klassikaline peavooluline lähenemine viimase XX sajandi esimese poole ajaloole viimasel 20 aastal. Siiski astub Gellately ka ühe lisasammu, üritades tõsisemalt vastata küsimusele, miks natsism ja eriti antisemitism just Saksamaal tekkisid, vaadeldes seejuures ka Saksamaa kommunistide tegevust. Ka paljusid teisi nähtusi seletades on Gellately veenvam kui enamik peavoolu üldkäsitluste autoreid.
Paljudes kohtades aga mitte. Ta mainib lääneliitlaste Saksa tsiviilelanikke hävitavat terroripommitamist ning ka Hirošima ja Nagasaki hävitamist vaid paaril korral pooleldi möödaminnes, analüüsimata nende tegude põhjusi, põhjendusi, tagajärgi või moraalsust. Kirjutan siia ühe lõigu Churcilli ja Stalini kohtumise kirjeldusest 1942. aasta augustis(lk 443): "Churchill proovis selgitada, kui lootusetu on üritada sissetungi läänes, ja andis mõista, et see võib tulla järgmisel aastal. Seniks, selgitas ta, koondavad britid peatähelepanu Saksamaa pommitamisele. Ta kirjeldas Saksamaa tsiviilelanike meeleolu kui "sõjalist sihtmärki" Me ei oota mingit halastust, ega ka ilmuta mingit halastust." Kuninglikud õhujõud võtvat eesmärgiks teha maatasa kakskümmend Saksamaa linna. "Kui vaja, lootsime sõja jätkumise korral", ütleb Churchill oma mälestustes, "purustada peaaegu kõik hooned peaaegu kõikides Saksamaa linnades." Stalin naeratas ja kostis, et "see poleks üldse paha"." Gellately ei kommenteeri seda lõiku ei enne ega pärast.
Gellately ei ole ka täpne sovettide ja natside repressioonide ulatust kirjeldades. Mina ei hakanud näpuga järge vedama, aga silma jäi igatahes seegi, et sovettide repressioonide ulatus Eestis oli esitatud märksa suuremana, kui seda tõendavad meie endi uurimused. Võib-olla ei saa üldkäsitluse autorilt nõuda, et ta alati ainult usaldusväärsetele käsitlustele tugineks, küll aga tuleks veaks pidada seda, kui autori enda käsitlus seesmiselt loogikavastane on. Minule näiteks lausa virutas oma loogikavabadusega silma üks lõik, kus Gellately kirjeldab Serbia juutide hävitamist Semlini koonduslaagris (lk 358): „Juudi naised ja lapsed viidi Semlini koonduslaagrisse Belgradi lähedal teisel pool Saava jõge. 11. aprillil 1942 saadeti Himmlerile esimene taotlus saata sinna gaasiauto, et nad kõik tappa, ja varsti jõudiski see kohale. Auto igaks surmasõiduks topiti sinna kuni sada naist ja last. Auto sõitis läbi Belgradi, ohvritele sai aga osaks tõeline õudusunenägu ja kui auto jõudis linnast viieteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Avalasse, olid kõik agoonias karjudes surnud. Auto sõitis seda teed kahe kuu jooksul mitu korda päevas (välja arvatud pühapäevad ja riigipühad). 10. maiks oli töö tehtud ja tapetud seitsekümmend viis tuhat inimest.“
Väga kahtlane on 100 inimest mahutav auto. Ei ole võimalik, et 11. aprillil saadeti taotlus Himmlerile saata gaasiauto ning pärast seda sõidab auto 10. maini kahe kuu (!) jooksul nimetatud teed, sest 11. aprillist 10. maini on vähem kui üks kuu. Kui isegi uskuda, et auto mahutab 100 inimest, ei ole kuidagi võimalik, et ühe või isegi kahe kuu jooksul suudaks see auto on teha niipalju surmasõite, et tappa 75 tuhat inimest. Kui arvestada need pühapäevad ning riigipühad välja, jääb umbes 50 päeva ning 75 tuhat jagatud viiekümnega on 1500 inimest ehk 15 surmareisi päevas, aga juba kirjeldusest endast selgub, et see on võimatu isegi siis, kui auto oleks sõitnud 24 tundi ööpäevas (auto pidi sõitma läbi Belgradi ja veel 15 kilomeetri kaugusele, ning loomulikult tagasi ka, lisaks seisuajad).
Kontrollisin selle lõigu originaalist üle, ja selgus, et tõlkija Tõnis Värnik või toimetaja Sander Liivak või keegi muu mulle tundmatu isik olid püüdnud ebaloogilisust siluda, moonutades originaalteksti. Nimelt on originaaltekstis kirjas, et taotlus Himmlerile gaasiauto saamiseks tehti 11. aprillil ja märtsi alguses (!) see saabuski. Muus osas oli tekst täpselt tõlgitud.
See lõik oli Gellately poolt ka korrektselt viidatud (Raul Hilberg jt). Asi hakkas huvitama ja otsisin edasi materjali Semlini koonduslaagri kohta. Intenetist leidsin Semlini laagri kodulehekülje, mis oli loodud Briti Akadeemia poolt finantseeritud teadusprojekti raamides. See tähendab, igati „ametlik“, mitte mingite holokaustieitajate oma. http://www.open.ac.uk/socialsciences/semlin/en/semlin-judenlager.php Seal oli Semlini kohta kirjas, et koonduslaagrisse oli interneeritud 7000 inimest ja tapetuid oli 6300.
See kõik poleks ju hoopiski oluline, ning natside kuritegelikkus ei vähene sellest karvavõrdki, kas nad tapsid Semlinis 75 tuhat või 6300. Hirmutav on ikka hoopis muu. Ega neid raamatuid ei kirjutata üksi. Sellega on tegev terve meeskond. Nagu Fergusoni puhul, kes kirjutas Saksa sõdurite tarbeks Ravensbrücki vangidelt amputeeritud jäsemeist (mis on võimatu, sest meditsiin tollal elundite siirdamist ei võimaldanud), pole keegi selle raamatu meeskonnast, toimetajatest, paljudesse keeltesse tõlkijatest ja tõenäoliselt ka lugejatest sellele tähelepanu pööranud. Või kui on, siis häbelikult vaikinud. Või nii, nagu Varrakus tehti, et teksti moonutades püüti ebaloogilisust siluda. Ka meil Sirbis seda raamatut arvustanud Andres Kasekamp kiidab raamatut ning märgib, et lõikudes, kus käsitletakse Balti riike, esinevad mõned ebatäpsused. Kuid nii paljude inimeste möödavaatamine selgest absurdsusest ei saa olla juhus, see on enesetsensuur. Või siis miski, mida kirjeldab Stephen Jay Gould – kuidas teadusinimesed, kes ise millessegi väga uskuda tahavad, eksivad kogu aeg ühele poole. Tegelikult on hirmus, kui mõjutatavad me oleme.
Gellately raamatu tugevamaks küljeks on erksate ja nauditavate kujunditega ajastu hõngu lahtirullimine lugeja silmade ette. Tabeleid ja arve oskame me, ajaloolased niikuinii kõik vähemalt mingil määral analüüsida ja järeldusi teha, aga seda, headele kirjanikele sarnast võimet pole antud kaugeltki kõigile. Ilma selleta, või siis higirikka teadliku tööta lugemisladususe tagamiseks pole aga mõtet üldse pikki tekste kirjutama hakata. Nii et lõppkokkuvõttes - kui jätta arvandmed ja abitud majandusprotsesside analüüsid välja, mis on täielik katastroof (nendesse kohtadesse oleks kirjastus pidanud panema hüümärgid ja hoiatuse: ärge tsiteerige!) - on Gellately raamatu tekstiosa ka minu arvates pigem õnnestunud, arvestades seda peavoolu, kust me keegi välja ei saa. Ehkki peaksime vähemalt püüdma.
Kõrvale esseede hulka seadsin nüüd oma arhiivikonverentsil peetud ja Horisondis (nr 2, 2010) avaldatud loo. Paraku ei saa ma ka ise mingi täpsuse etaloniks olemisega eputada: seal on vähemalt üks oluline viga, millele Marek Tamm kollegiaalselt mu tähelepanu juhtis (ning mille eest väga tänulik olen) – Blois` apelli toetajate hulgas on ka silmapaistvaid postmoderniste. Mina ei leidnud neid, kuna otsisin allakirjutanute seast, algatusgrupi nimed olid aga eraldi.
Ning veel lõpetuseks. Eile sain Vene Föderatsiooni Siseministeeriumist kirja, kus teatati, et minu taotlus Jaan Tõnissoni ning Jaan Teemanti surma koha, aja ja asjaolude selgitamiseks on tähelepanelikult läbi vaadatud, kuid Siseministeerium ja tema koosseisu kuuluv Siseminsteeriumi arhiiv neid andmeid ei oma. Olin alguses teinud taotluse FSB-le nende veebilehelt, sealt saadud vastuses soovitati pöörduda Vene Siseministeeriumi poole. Noh, nagu klassikud ütlevad, kui loteriipiletit ei osta, pole kohe kindlasti mingit lootust võita. Nüüd on vähemalt keegi üritanud.

Pangamehed ja ajaloolased

2010-04-29T10:41:00.002+03:00

Ehh, sain siis jälle kodulehele kirjutama. Otsustasin, et edaspidi mingitki kindlamat rütmi hoida, hakkan just läbiloetuid raamatuid kommenteerima. Loen mälestusi ning ajalooraamatud, seega põhiliselt erialast kirjandust, st seeläbi on justkui töö ja vaba aja tegevus ühendatud. Peaksin vist õnnelik olema, et see võimalik on.
Olen näiteks alati mõelnud, et pangameeste töö on vajalik, aga ülimalt igav. Inimest, kes tegeleb finantsasjadega vabal ajal meelelahutuseks või ka maailma parandamiseks, on raske ette kujutada. Selleks, et finantstegelasi üldse oleks, peab ühiskond andma neile võimaluse rohkem teenida kui ajaloolasele, ehitusmehele või õpetajale. Seega finantsvaldkonda kogunevad inimesed, kes huvituvad vähem oma tegevuse tulemusest kui ajaloolased, õpetajad või ehitusmehed, rohkem aga selle tegevuse eest saadavast tasust. See on mitte ainult loogiline, vaid kui järele mõelda, seletab osalt ka nüüdse majanduskriisi põhjusi. Sest eks eelnevast ju tuleneb, et rahamaailma liidrite otsuseid ei kontrolli just ülemäära palju vastutus ühiskonna pärast.
Neil, kes on motiveeritud siiski eelkõige oma tegevuse tulemustest, mitte niivõrd tasust selle eest, ning on suuremal või vähemal määral oma töövalikutes vabad, tekib aeg-ajalt vajadus oma tegemised tähtsuse järjekorda seada. Konkreetselt meile, st kirjutavatele ajaloolastele on teaduse administreerijad selleks sättinud süsteemi, mis hindab meie edukust samal alusel, kui pangameeste oma, st raha alusel. Mitte nii otse, aga ikka. Meid hinnatakse küll publikatsioonipunktide alusel, aga nende põhjal arvestatakse meie sobivus järgmise finantseerimise taotlejatena. Süsteem isegi natuke saatanlik, sest loobudes neid punkte kokku ajamast, ning kirjutades mõne suure mõtleja kombel mitu aastat ühte raamatut, vead justkui alt ka oma meeskonnakaaslasi, kellega koos järgmist teemarahastamist taotled. Ning tugevamad punktid on võimalik saada nn rahvusvaheliste publikatsioonide eest. Nagu neid ajalootekste, mida valdavalt just Eestist kirjutame, oleks kellelegi teisele rohkem vaja kui meile, eestlastele endile.
See eestikeelsest keeleruumist välja suunatus läheb kokku üldise suunaga teaduse ja kogu ühiskonna rahvusvahelistumiseks või globaliseerimiseks. Näiteks ETF-i granditaotlused eraldatakse uute teadusideede aprobeerimiseks, teadlaste järelkasvu toetamiseks ja rahvusvahelise koostöö arendamiseks. Niisiis on eesmärk (uued teadustulemused) samavõrra oluline kui rahvusvaheline koostöö, mis tegelikult peaks olema uute teadustulemuste saavutamise vahendiks. Muidugi, tegelikult on nüüd juba vististi nii, et rahvusvaheline koostöö pole enam vahend, vaid samuti eesmärk. Ma ei tea küll, kes temast eesmärgi tegi. Aga igatahes see nn rahvusvaheline koostöö, mis on tegelikult valdavalt teadusturism, segab teadustööd selle klassikalises mõttes, st uute tulemuste saavutamist. Nii, nagu tudengite välisvahetusprogrammid sellises ulatuses ja vormis, nagu praegu, segavad hariduse omandamist. Nad globaliseerivad tudengite väärtushinnanguid ja on asjaosalistele igati meeldivad, aga hariduse andmisega klassikalises mõttes pole sellel suurt pistmist. Nii nagu sel tervel „üldise kõrghariduse“ suunalgi.
Arvan, et see süsteem ei ole õiglane ega jätkusuutlik (ma tegelikult ei armasta seda eurobürokraatide klišeeväljendit). Ma ei usu, et oleks eetiline maksta teaduse või õpingute ettekäändel kokkuvõttes tohutuid summasid hariduse omandamist ja teaduse tegemist segavaks turismiks, samal ajal kui suur(em) osa maailma lastest jääb rahapuudusel korralikust üldharidusestki ilma. Rääkimata avastamata jäänud annetest. Küll aga on „üldine kõrgharidus“ kasulik kõrgkoolidele, kes tudengikohti müüvad. Selline tegevus on aga ka meie enda ühiskonna seisukohalt ülimalt problemaatiline. Kavatseme sunnitult pensioniiga tõsta, aga samal ajal võimaldame suurele osale noortest lihtsalt mugava kõrghariduseks nimetatud keskkooli jätku. Ühiskonna vajadused ja erialade ettevalmistus ei ole kuigivõrd seotud. Tudengikohti müües petame lisaks ka neid noori nimesi, kes arvavad end peale diplomi saamist professionaalideks, keda ühiskond vajab.
Väike aga kujukas näide. Tegime just nüüd kolleegiga testi meie ainekursuse kuulajatele. Pooled kukkusid läbi. Nende lähiajaloole spetsialiseerunud tudengite hulgas ei olnud mitte vähe neid, kes arvasid, et Saksamaa liidukantsler aastal 1954 oli Kurt Vonnegut või et kommunistliku Rumeenia julgeolekuteenistus oli Mossad. Iseloomulikult aga uskus seda, et Eestis said naised valimisõiguse varem kui Prantsusmaal või Šveitsis, alla poole testi teinutest. Massimeedia õhutab ju kogu aeg meie mannetust, mida just nn rahvusvahelistumine ongi ravima kutsutud. Aga veel kujukam oli see, et ca 80% tudengitest vastas vabaküsimusele – missugune raamat nende ajalooteadvust kõige rohkem mõjutanud on – meie aine või eelmise aine kohustusliku kirjanduse hulka kuuluva raamatuga (ülejäänud 20% jätsid vastamata või tegid pulli). See tähendab, et suurem osa tudengitest huvitub õppeainetest niipalju, kui see eksamite läbimiseks vajalik on.
Teine põhjus, miks „rahvusvahelistumise“ vastu olla, on ideoloogiline. Mulle tundub küll, et kultuuri (ja teadust) rahvusvahelistades ja globaliseerides ühtlasi nivelleerime ja labastame teda. Nii nagu võimalikult paljudele meeldima määratud eurovisiooni laulud ei meeldi tegelikult kellelegi. Ma ei oska ikkagi muud arvata, kui kultuur ja humanitaarteadus saavad sündida eelkõige sellest eripärast, mille igale inimesele annab tema taust. Kui meil on maaillmale midagi pakkuda, siis ikkagi eestlastena, ameeriklasi ja mingeid müstilisi „eurooplasi“, kelleks meie president end nimetab ning kelleks saama meid kogu aeg noomitakse, on ilmas ilma „meietagi“ küll.
Kui inimesed mingi asja mõistuspärasusse enam ei usu, ei täida nad seda või muudavad karikatuuriks. Mingisugune mõõtkava uurimistöö edukuse määramiseks on tõepoolest vajalik, ning publikatsioonipunktide idee on olnud ilmselt selles, et rahvusvahelistes ajakirjades avaldatud tööd läbivad tiheda professionaalse filtri ning tulemused jõuavad laia maailma. Aga rakendamise käigus on see idee muutunud paroodiaks, sest näiteks isegi paar pooleleheküljelist retsensiooni kusagil nurgataguses, aga rahvusvaheliseks peetud ajakirjas, mida mitte keegi ei loe, annab kaks korda rohkem punkte, kui mitmeaastase töö viljana valminud artikkel tõesti mõjukas rahvusvahelises ajakirjas. Rääkimata võrdlusest eestikeelse raamatuga, mille kirjutamisele keskendumine on kehtiva mõõtkava kohaselt teaduskarjääri umbtee ning kaudselt pidulik finantsiline enesetapp.
Sisuline rahvusvaheline koostöö ideede vahetuse näol on loomulikult vajalik. Inglise keeles avaldada on iseenesestki mõista vajalik siis, kui sõnum on üldistav. Aga ka Eestist on rahvusvahelistes erialaajakirjades mõtet kirjutada. Rein Taagepera on öelnud kuidagi nii, et rahvusvahelistes akadeemilistes ajakirjades Eesti teemaliste artiklite avaldamine tähendab ühtlasi tõestada Eesti õigust olemasolule ning oma ajaloole. Nõus, võiksin lisada, et Eestil on omapära tõttu ka kohustus – selle omapära kaudu saame näidata maailma kogu tema värvikuses, ning ma ei saa aru neist, kes väidavad, et mis me sellest oma ajaloost ikka esile tõstame, maailmas meid niikuinii ei mõisteta.
Tiit meilis üle pika aja, vahetasime paar kirja, kus ta nimetas mind, seejuures õelutsemata, „süsteemisiseseks“. Jah, mulle oli see natuke ootamatu, aga juhul kui kõik inimesed jagada „süsteemisisesteks“ ja „-välisteks“, küllap olen ma siis tõepoolest pigem sisene. Kuid see ei tähenda siiski süsteemiga üheselt kaasa minemist. Kunagi Nõukogude ajal kutsus Aleksander Solženitsõn üles vaiksele vastupanule, st mitte osalema vabatahtlikel demonstratsioonidel, propagandakoosolekutel jms üritustel, mille eesmärke ei kiideta heaks. See olnuks Solženitsõni loogika järgi ohutum, kui aktiivne vastupanu, kuid kui kõik seda järgiksid, variseks valele üles ehitatud vägivallasüsteem ikkagi kokku.
Arvan, et isegi kui see üleskutse oleks laialt levinud, poleks ta tulemusi andnud, sest Nõukogude süsteem ei sallinud ka oma valede mittetunnustamist, käsitledes seega vaikset ja aktiivset vastupanu peaaegu võrdsena. Sovetimaal süsteemisisene olla tähendas kõik valedki tingimusteta heaks kiita. Lääne neoliberalism – ehkki paljuski sama šovinistlik, sallimatu ja jätkusuutmatu kui Nõukogude režiim, ei kvalifitseeri praegu siiski kõiki oma kriitikuid ja neid, kes temaga kaasa ei mängi, oma vaenlasteks. Ma võin õppejõuna töötada ning väljendada oma arvamust selle süsteemi kohta, ma võin ka suurema osa teemade puhul kirjutada nii, nagu allikad ja nende seostamise loogika mulle ette ütlevad, ilma, et mind ähvardaks otseselt süsteemist väljaviskamine ja paariaks kuulutamine. Niisiis võiks Solženitsõni sovetisüsteemis mittetoimiv üleskutse siin töötada – kui kõik loobuksid kaasa mängimast, mida ju otse ei karistata, variseks süsteem kokku. Aga neoliberalism on rafineeritum – ta sunnib endaga kaasa mängima vabatahtlikult, raha pärast. Sul on kaks võimalust – kas loobuda tarbimisest, ja teha, mida õigeks pead, riskides muidugi sellega, et sind tõsiselt ei võeta, või teha seda, mida õigeks pead siis, kui oled süsteemi seatud tingimused täitnud. Ühesõnaga oma ülejäänud ajast. Tõsi, mõnikord on nii, et süsteem aktsepteerib seda, mida ka sinu arvates on oluline teha, st selle eest ka makstakse.
Mõnikord täheldan teatud murega tõesti ka ise süsteemiga kaasaminekut, st tarbijalikkuse kasvu. Vahetan asju välja, ilma, et selleks otsest vajadust oleks. Välislähetused ja -reisid on justkui märkamatult sagenenud. Põhjuse leiab alati. Ma ei tea, kas see on seesama asi, mille pärast omaaegse süsteemi vastased Eesti vasakharitlased meeletult reisihimulised olid, st pingete maandamine. Küllap jah - reisimine paneb teistele asjadele mõtlema, toodab rahulolu ja leevendab teravust, mis muidu oleks süsteemi vastu suunatud. Ning mingi õigustus on veel see, et keegi ei saa öelda, et olen neoliberalismi vastu sellepärast, et ma isiklikult selles süsteemis hakkama ei saa. Aga järgmine või ülejärgmine samm olekski võib-olla see, et teha ainult seda, mis süsteem soovitab, st mis raha sisse toob. Ehk muutuda süsteemi siseseks nii nõukogude kui neoliberalismi mõistes, ja leevendada oma südametunnitust üha tarbides ning reisides, et vähem mõelda sellele, kas tegevusest sisuliselt kasu on. Aga siis polekski enam mõtet olla ajaloolane, vaid juba parem täiega pangamees.

Moskva, Sirk ja vasakintellektuaalid

2009-12-16T11:56:00.002+02:00

Vahepeal käisin kaks korda Kulka stipendiumiga Moskvas Eesti kirjanike ja loovharitlaste hoiakute kohta andmeid kogumas. Suudan Venemaal käia küll, inimesed nagu inimesed ikka ja mõned ajaloolased on kohe väga toredad, kelle seas see allikajagamise ideoloogia, mis mullegi meeldib, on võib-olla levinumgi kui meie ajaloolaste seas. Ning see „angry guy Misha“, nagu mu soomlasest kolleeg parteiarhiivi klienditeenindajat kutsub, kelle paukuva kõne ees Lääne-Euroopa doktoranditüdrukud värisevad, on tegelikult heasüdamlik abivalmis paksuke, lihtsalt üsna omapärase suhtlemisviisiga. Kriisist puretud suurlinnal on ka mitu head omadust – järjekorrad kauplustes ning söögikohtades on kadunud või järsult vähenenud, ning hotellihinnad langenud. Aga ma ei tea, kas see on rohkem majanduslik või moraalne kriis, kui metroojaamades löövad laulu ja mängivad kitarri Tśetśeeni sõdade veteranid, kogudes oma vigastatud kamraadidele raha, ja ilmselt võimude toel ka lisaväärtusena patriotismi. Üsna groteskne pilt, mõnel neist raudkonks jala asemel kaastunnet tekitamas, lood on midagi blatnoi- ja halenaiivsete emakesksete vene sõdurilaulude vahepealset, mis kõik kokku manab – kujutledes nende tegevust Tśetśeenias – esile üsna võika tunde, ja ehh, ühest küljest on küll hea meel, et meie avalik ruum on taolise vene śovinismiga risustamata, teisalt aga tekib tahtmatu paralleel ja ka vastutuse mõte meie sinimustvalgete embleemidega võitlejate tegevuse eest Afganistanis, see on jah erinev, aga kuipalju...
Magnus Ilmjärv sai peale kaht ja poolt aastat hakkama kirjatööga, mida ta ilmselt loeb ühtlasi oma lubatud vastuseks minule. Arvan, et see Acta Historica Tallinensia`s ilmunud artikkel on ka tema raamatu uustrüki üks peatükk. Kahe asja pärast on mul hea meel – esiteks nüüd lõpetan oma artikli Pätsist ja Nõukogude naftakompaniist, mis pool aastat seisnud ja pakun mingisse suht kõrge mõjufaktoriga ajakirja, ja teiseks saan nüüd Ilmjärvele akadeemilises vormis vastata. Lisaks võin end tegelikult juba praegu õnnitleda selle eest, et olen selles poleemikas võidu saanud. Ehkki Ilmjärv seda loomulikult ei tunnista, on see sisuliselt kindlasti nii, sest ta on suurema osa neist dokumentide moonutamise abil saadud oma varasematest põhiseisukohtadest, mida ma kritiseerisin, ära parandanud. Igal ajaloolasel on kindlasti oma tõlgendus, mis kasvab välja tema isikupärast, aga kui kasutada Natalie Zemon Davis´e mõtet, siis „hääled minevikust“ (st allikad), peavad seda tõlgendust kontrolli all hoidma. Ma ei tea, mis hääled Ilmjärve esimest käsitlust kontrollisid. Aga vigu, ja palju, sh ränki vigu, mis üldsegi ei puutu tõlgendusse, on veel selleski tema tekstis ning hakkan selle teemaga tegelema kohe, kui olen kirjanike artikli ja veel mõned asjad lõpetanud. Ilmjärv teeks õieti, kui ta ootaks enne uustrüki ilmutamist ka selle kriitika ära ja viiks siis uued parandused sisse, aga eks ta ise tea.
Nagu arvata võiski, ei saanud see Artur Sirgu surma küsimus ikkagi mingit vastust, vaid tõestust leidis klassikaline väide, et kõige huvitavamate probleemide kohta on kõige vähem allikaid. Luksemburgi riigiarhiivist vastati, et ainus Luksemburgi viisat küsinud Eesti kodanik on keegi Mr de la Harpe Marcel, ning temagi 1939. aastal. Kui jätta isegi võimalikud poplpoli ametnikud ja teised kõrvale, siis Artur Sirk ju ise viibis küll Luksemburgis, ning on ülimalt väheusutav, et illegaalselt. Niisiis on kaks võimalust – esiteks, kas ei ole vastavad dokumendid säilinud, või teiseks, Luksemburgi võis siseneda ka mingi teise riigi (Prantsusmaa, Hollandi, Belgia) viisaga. Niipea kui aega saan, võtan seda uurida ja viimasel juhul katsun organiseerida päringu vastavasse riiki.
Küll aga esitasin FSB arhiivi nende „veebi vastuvõtutoa“ kaudu päringu Jaan Tõnissoni ja Jaan Teemanti surma aja, koha ja asjaolude kohta. Nemad ei keela välismaalastel päringut esitada, ent veebilehel nõutavale formaadile vastab ainult Vene telefoninumber. Lahendasin selle Vene kõnekaardi ostmisega. Eks näe, kas jätavad vastamata, leiavad ikkagi mõne teise formaalse põhjuse mittevastamiseks või vastavadki.
Vasakintellektuaalide teema on igatahes pakkunud suurt uurijanaudingut. Kirjanikud on huvitav uurimisobjekt kasvõi seetõttu, et 53-st Eesti Kirjanike Liidu liikmest läks Nõukogude reźiimi esimesel aastal uue võimuga koostööle ligikaudu paarkümmend. Kindlasti esindavad nad mingil määral ühiskonna üldisi hoiakuid, ja väljendavad neid väga reljeefselt. Nad on endast järele jätnud tänuväärselt palju mälestusi ja mahuka kirjavahetuse, kus nad – erinevalt näiteks äriinimestest ja poliitikutest – oma hoiakuid ausamalt, emotsionaalselt ja selgelt väljendavad. Niimoodi on nende side tänapäevaga justkui tihedam kui „puhaste“ poliitikute puhul. Vares-Barbarus kirjutas Johannes Semperile oma vajadusest sallivuse järele - väga sarnaselt ju tänapäeva (vasak)intellektuaalidega - ent mõistis seda sallivust oma vaadete domineerimisena. Kõik me arvame, ka mina, et me oleme sallivad, aga kuidas see meie sallivus piirsituatsioonides vastu peab? Varese tee vasakintellektuaalist Stalini reśiimi teostajaks oli hirmuäratavalt lühike. Ning teine küsimus on see, millal muutub positiivne sallivus läbi ebaõigluse sallimise iseenda vastandiks, st ei aita enam kaasa parema maailma kujunemisele, vaid vastupidi? Eesti vasakintellektuaalide tõmme N. Liidu poole (või sealse hirmureźiimi sallimine) ei olnud ju mingi erand, vaid paljude Lääne vasakintellektuaalide olemuslik joon. Eesti kirjanikel tuli lihtsalt 1940. aastal ka otseses tegutsemises pool valida – dilemma, mille ees nood lääneeurooplastest ja ameeriklastest Nõukogude reźiimi kaasajooksikud kunagi ei seisnud.
Esimese teemakohase ettekande pidasin 3. detsembril kirjandusteadlaste konverentsil (ettekanne ka „töökojas“ üleval). Sain seal ja hilisemal jutuajamisel palju kasulikke teadmisi – ikkagi teise eriala inimesed ja minul esimene luureretk sellele „eikellegimaale“, kus kirjanikud poliitikat tegid. 6. jaanuaril pean Tartus loengu, kus neidsamu küsimusi pikemalt käsitleda saan. Töövorm on hea ja siin Saaremaal lõpuks maha tulnud lumi võimendab seda helge meeleolutausta hoidmisega.

Dublin-Helsingi-Tallinn-Luksemburg

2009-10-19T20:42:00.008+03:00

Septembrikuu olin siis Globaleuroneti külalisuurija stipendiumiga Dublini Ülikooli Trinity Kolledźi Rahvusvahelise Integratsiooni Instituudis. See on üks Euroopa mainekamaid globaliseerumise uurimise keskusi. Tegin kevadel taotluse, kus näitasin demokratiseerumist ühe globaliseerumise komponendina (või vastupidi, demokraatiate kokkukukkumist kui deglobaliseerumist) ja selle stipendiumi sain. Põhiliselt töötasin nende Berkeley raamatukogus. Plaan oli kokku taguda Eesti 1934. aasta demokraatiakaotuse raamatu sissejuhatuse ja esimese peatüki (st taustaosade) esimene variant, ning koguda ja alla laadida võimalikult palju teemasse puutuvat materjali, mida hiljem kodus kasutada saaks.
Ma ei olnud Dublinis just kõige paremas töökorras ning ei suutnud ka ajastust ideaalselt klapitada, mis tähendas seda, et olin sunnitud seal osalt tegema raamatusse mittepuutuvaid, ent kukkuva tähtajaga töid, mida ei saanud edasi lükata. Sestap raamatu taustaosasid loodetud küpsusastmes valmis ei jõudnud, vast nädal jäi puudu. Aga struktuuri, lähenemisviisi ja stiili mõtlesin valmis ja mingi eel-eelversiooni neist taustaosadest ka ikkagi kirjutasin. Edasi peaks raamatuga minema nii, et proovin kõik osad niisamuti eelversioonis valmis saada, et poleks enam ainult allikatest-kirjandusest sõltuv, siis oleks võimalik ka praamijärjekorras või lennujaamas neid osasid töödelda, samas kodus, raamatukogus või arhiivis uut teavet juurde otsides. Kui antakse ETF-i grant, saan korralikult raamatuga tegeleda.
Lugesin ja materjali kogusin küll. Tegelikult need viimased olidki ainsad tegevused, mida siin Eestis vajaliku efektiivsusega teha ei saa, ja selleks kulus umbes nädal. Ülejäänud kolme nädala veetmine Dublinis oli legaalne korruptsioon, sest sedasama tööd oleks sama hästi saanud ka Eestis teha. Aga selline legaalne korruptsioon on akadeemilises maailmas (ja loomulikult mitte ainult seal) üldlevinud, nii üldlevinud, et seda enam korruptsiooniks ei peeta. Vastupidi, seda soodustatakse kui õppejõu, üliõpilaste või uurijate „mobiilsust“ kõikvõimalike vahetus-, uurimis-, külalis- jms stipendiumide ja reisirahade jagamisega ja selle märkimist CV-s tunnustatakse positiivselt, nagu samas korruptsioonis osalemine ikka inimesi „omaks“ defineerib. Kes korruptsioonis ei osale, see on kahtlane. Ajaloolaste puhul võib välismaal töötamine küll vajalik olla tuulutamiseks, ja kindlasti see „globaliseerib väärtushinnanguid“ (ideede kommunikatsioon on muidugi vajalik, aga enne peavad need ideed olemas olema ja arvan, et ehe vaade pakub maailmale rohkem kui nivelleeritud, lisaks on enesearendamise seisukohalt palju efektiivsem ilmunud töid lugeda kui näit konverentsidel käia), ent igatahes mitte sisuliseks tööks. Välja arvatud arhiivides käimine. Mina olen taolist korruptsiooni suht mõõdukalt arendanud. Kõige rohkem meeldiks mulle siin Kuressaares rahulikult mõtelda ja tekste toksida. Nojah, võib-olla tuleb see hoiak ka mu puu-inglise keelest, mis ei luba suhtlemisest teabmis naudingut tunda.
Aga kui juba Iirimaal olin, siis käisin ka rendiautoga Edela-Iirimaal ning rongiga Belfastis. Kerry ja Dingle´i kant on muidugi looduslikult äärmiselt kaunis ning mingis mõttes on sealsed väikelinnad või külad kodused, vastandudes oma väiksuse ja arhitektuurilise miniatuursusega gigantomaaniasse kalduvatele Briti impeeriumilinnadele. Nii nagu Viljandi või Kuressaare vastanduvad Peterburile ja Moskvale.
Belfast oli aga hoopis teise mentaliteediga koht. Täiesti võõras, rõhuv religioossus, peaaegu ehk nagu moslemimaades. Mis väljendus mh kirikukolakate hulgas, aga isegi õppeasutused olid puha pühakute nimetusega, ja ka B&B, kus ööbisin - Marantha House, on piibliaineline nimi. Ning mingi sõjakus justkui väreles õhus. Ehkki kõige teravama vastasseisu ajad on möödas, leidus seintel ikka agressiivseid graffiteid (protestantide poolel – „For God and Ulster“). Minule on see religioosne vastasseis võõrastav. Usutausta järgi peaks pigem valima protestantide poole, väikerahvana peaks aga olema kindlalt katoliiklastest iirlaste poolel. Igatahes rüüpasin nii katoliiklaste kui protestantide pubis ühe pindi Guinessi (mõlemas olid väga sõbralikud tüübid) ja mõtisklesin, et religioosne vastasseis erineb rahvuslikust, sest rahvuslus on ratsionaalne tunne, mis lubab võrdsena aktsepteerida ka teise rahvuste eripära, religioosne tunne on aga ebaratsionaalne, kus vastatastikkust mõistmist/leppimist ei pruugigi tulla enne, kui usulise kirglikkuse temperatuur oluliselt langeb. Öösel Marantha House´i naastes sattusin haarangut läbi viiva Briti politsei automaaditoru ette. Järgmisel päeval Dublinisse tagasi jõudes tundsin end justkui kodulinnas.
Siis tuli kohe otsa Helsingi workshop Läänemere riikide majandusest I maailmasõja eel. Olin lasknud end Riitta Hjerppel ära rääkida, aga tabasin end mitmel korral mõttelt, et miks ma seal küll olen. Ma suuda kuidagi sest minu jaoks ammendunud teemast uuesti erutuda, mõtlen, et kõik, mis tean, olen raamatusse kirja pandud ega loo mingit uut kvaliteeti sel alal enam - kes tahab, võib lugeda raamatut, ning see, et ma isiklikult neid juba varem kirja pandud seisukohti pidulikult välja ütlema olen saabunud, on ainult ajaraiskamine, nii minu kui teiste jaoks. Toksisingi vargsi läpikas muud teksti ja tegin peale oma ettekande veel kogu sellel workshopi kahel päeval vaid paar repliiki, et mitte päris ebaviisakana paista. Osa seltskonda oli sama, kes Helsingis juba vist 1994. aastal Läänemere majandusajaloo uurijatena kokku sai ja näiteks poolakat Piotr Franaszekki oli üle 15 aasta tore näha. Seminari tase polnud minu arvates kõrgem kui toona, mil vähemalt meie, baltlased ikka targemaks ka saime. Nüüd seal mingit uut teadmist minu arust juurde küll ei toodetud, aga lihtsalt meeldivad inimesed said kokku ja arutasid neil teemadel, mida nad uurivad, nagu ikka seminaridel-konverentsidel. Tutvusin ühe soomlase Aapo Kahosega, kes on samade uurimishuvidega, mis mina praegu. Ehk satume koos Venemaale arhiividesse.
Käisin Helsingis kohtumas ka Erkki Tuomiojaga, kes võttis juba augustis ühendust seoses oma tööga Tõnissoni monograafia kallal. Tema „Õrnroosa“ on küll sümpaatne, ehkki mina näen maailma läbi teise „kõver“prisma kui tema. Häirib, et Tuomioja kasutab tänasele Euroopa vasakpoolsele omaselt suhteliselt lõdvalt termineid „faśism“ ja „demokraatia“. Aga sümpaatseks teeb tema raamatu see, et ta ei ülista „Õrnroosas“ Hella Wuolijoed, vaid püüab päris objektiivselt tema iseloomu ja motiive analüüsida. Kasutab põhiallikana Wuolijoe ulatuslikku kirjavahetust ja tulemus on minu arvates väga huvitav sissevaade vasakpoolse silmapaistvalt andeka ning parema maailma eest võitleva inimese maailma (teise raamatu peategelase - Salme Dutti karakter jääb kriipsujukuliseks). Kuid just Wuolijoe-taoliste kollaboratsioon Moskvaga ja valikulised, sovettide kuritegude ees silmi sulgevad poliitilised eelistused on mind ikka hämmeldama pannud. Ning pean tunnistama, et ega ma sellest ikkagi aru ei saa.
Tuomioja raamatu sissejuhatus ajas aga küll tigedaks, sest ta mainib seal, kuidas ta Vladimir Putini, Igor Ivanovi ja Briti omaaegse välisministri Robin Cook´i abil vajalikke arhiivimaterjale saada püüdis ja osalt ka sai. Ühesõnaga – tüüpiline poliitik („eliit“!), kes selle asemel, et taotleda salastatud materjalide avamist kõigile ajaloolastele, kasutas(b) oma välisministri ja poliitiku positsiooni ära ainult endale eelisseisundi saamiseks. Või isegi jäädes vastuteene võlgu, seda kelle muu kui ikka oma valijate arvelt. Ei jätnud talle seda ütlemata, sest kes talle peale minu seda ikka öelda julgeb. Noh, küllap ta saab sest ise aru ka, vähemalt on see koht raamatu sissejuhatuses tal üsna eneseirooniline. Isikuna jättis meeldiva, sellise 1968. aasta hipi mulje, kellel veel toonastest ideaalidest siiski vähemalt rahupooldaja märk rinda pidama jäänud.
Juba suvel oli üks sakalanus helistanud ka küsinud, kas ma Heinold Okasega kohtuda ei tahaks, kes USA-st Eestisse tulnud ja kellel olla Artur Sirgu surma kohta andmeid. Leppisin kokkusaamise 4. oktoobriks, mil nii ehk nii Tartus pidin olema. Vanahärra (94) oli tore ja tarmukas, väidetavasti veel aasta tagasi sõitis autoga, aga Artur Sirgu surma asjaolude kohta rohkem ei rääkinud, kui juba ta raamatus (50 aastat: [Artur Sirgu mälestusteos. USA, 1987). Aga mõnda sain teada William Tominga ja Hamilkar Mengeli kohta.
Okas mainis, et plaanis on raamatu kordustrükk Eestis. Ühesõnaga, Sirgu surma teema võib kuumaks minna, selles raamatukeses oletatakse (väidetavasti polpoli vabadussõjalaste-meelsete ametnike teabe põhjal), et Sirgu tapsid polpoli agendid Rõigas, Altosaar ja Voitk, samal ajal olevat olnud Euroopasse saadetud ka sõjavägede staabi poolt major A. Kristjan ja kolonel Saarsen, kes jõudsid Tallinna pärast Sirgu surma. Kui nõukogulased pärast 1940. aasta pööret korjasid kokku kõikide Eesti kodanike välispassid, siis nende hulgas olnud ka Eesti poliitilise politsei assistendi Rõigase välispass. Sellel leidunud Luksemburgi sisse- ja väljasõidu templid, daatumiga, kui Sirk suri. See ajendas mind nüüd lõpuks ette võtma üht uurimist, mida ikka edasi olin lükanud. Nimelt olin juba suvel ühelt healt kolleegilt kuulnud, et riigiarhiivis on säilinud ülepiiri liikumiste andmed ja nüüd katsusingi selgitada, kas nimetatud isikute välja- ja sissesõit tollel perioodil kuidagi meie arhiivis fikseeritud on. Kui Rõigase välispassis tõepoolest need templid olid, pidi ta liikuma oma nime all. Investeerisin ühe toimiku läbivaatamise aja. See oli toimik (ERA l.-1-8161), kus kajastati 1937. aasta ülepiiri liikumisi piiripunktide kaupa. Selgus, et ülalnimetatud isikutest liikus tollel perioodil Valga piiripunkti kaudu Villem Saarsen koos Halja Saarseniga (tulid 16. mail 1937, läksid uuesti 19. mail 1937, tulid 28. juunil, läksid 31. juulil ja tulid 3. augustil). Sirgu saatuslik aknast väljakukkumine toimus Luksemburgis Echternachis samal 31. juulil, kella 10 paiku õhtul, seega Saarsen sinna vaevalt kuidagi samal päeval jõuda oleks saanud, kui ta just Lätist lennukiga otse ei põrutanud. Teisi nimetatud iskuid selles toimikus kirjas ei ole. Saarseni liikumises pole iseenesest midagi imelikku, sest ta oli tollal Lätis ja Leedus sõjaväeataśee. Aga tema mälestustes Artur Sirgu surma kohta pakutud versioon ei ole samuti veenev, see võib nii olla, aga ei pruugi.
Iseenesest ei tähenda ka see veel midagi, et Rõigast ja Altosaart (mõlemad polpoli töötajad, Altosaar Laidoneri ihukaitsja) ja Voitki (isik tuvastamata) fikseeritud pole, sest tüüpide nimed võidi registrisse märkimata jätta või võisid nad just Eesti piiri ületades valepasse kasutada. Tegelikult on neid toimikuid, kus reisiandmeid võiks olla, riigiarhiivis paarkümmend (koos viisataotlustega), ning need kõik tuleks arhiivi infosüsteemist üles otsida ja läbi vaadata, aga see võtab nädal-paar aega. Küll aga - kui uskuda, et Rõigase passis olid Luksemburgi templid, pidi ta ju selle passiga Luksemburgi piiri ületama. Küsisin Birgit Kibalilt nõu, kuidas sealse arhiiviga sidet saada ja tema, abivalmis, aktiivne ja hea nõuga (nagu tegelikult kõik ametnikud võiksid olla), tegi Rahvusrahiivist ametliku päringu Luksemburgi, et kas neil on säilitamisel registrid ülepiiri liikumisest 1937. aastast ning kui jah, kas siis seal registris esineb suvel 1937 neid nimesid või üldse Eesti kodanikke. Kui Luksemburgi registris tõesti need nimed on, kipub see olema üsna kindel tõend, ning seda enam, kui ka teistes Eesti riigiarhiivi toimikutes neid nimesid pole. Kui aga neid nimesid kusagil, ka Luksemburgi registris pole, tuleb ilmselt järeldada, et see Okase-Mengeli-Remmelga kontseptsioon, mille kohaselt Sirk tapeti, vett ei pea. Pole välistatud, et need üle 70 aasta kestnud spekulatsioonid leiavadki niimoodi vastuse. Paraku – nagu ikka – on kõige tõenäolisem, et Luksemburgist neid andmeid ei saa, st neid pole arhiveeritud, nad on hävitatud või salastatud.

Kas rahvas on oma valitsust väärt?

2009-09-26T13:40:00.005+03:00

Küllap on seda küsimust küsinud paljud ning ajaloolased eriti. Demokraatiate puhul peaks vastus teoreetiliselt selge olema – rahvas ja valitsus peaksid olema peaaegu üks ja sama, mida demokraatlikum riik, seda rohkem. Seega peaks ka vastutus valitsuse tegevuse eest langema automaatselt rahvale.
Aga nii lihtne see ei ole. Vähemalt kaasaja globaliseerunud maailmas enam mitte. Kõigepealt ei saagi ju rahvas olulisi küsimusi otsustada ega neid valida, kes neid olulisi küsimusi otsustavad. Kui ma siin Dublinis Trinity kolledźi raamatukogusse lähen, hakkab paljude Lissaboni lepet propageerivate plakatite hulgas (Iiri referendum on 2. oktoobril) silma ka EI-poole loosung: „95% of Europeans would vote no. Stand up for Europe.“
See 95% on pärit Euroopa Komisjoni siseturuvoliniku Charlie McCreevy väitest ja loomulikult ma ei tea, kas tõesti just nii suur protsent oleks vastu hääletanud. Aga tõenäoliselt oleks siiski paljudes riikides enamus vastu hääletanud. Ning päris kindlasti pole kahtlust, et Lissaboni lepet üritatakse Euroopa rahvastele ebademokraatlikult peale suruda. Jah, Euroopa rahvad ei pruugi olla nende suundumustega päri, kuhu Euroopa Liit liigub ja ei pruugi jagada seda ideoloogiat, mida Euroopa Liit propageerib. Aga ometi ta liigub ja propageerib edasi.
Küsisin Kaitseministeeriumi kantslerilt, kas Eesti tõesti võitis oma suure liitlase silmis, kuna osales Iraagi missioonil? Vastas veendunult, jah - saime kõik plusspunktid kätte. Seda küll, ma ei kahtle selles, kui silmas pidada USA sõjaväelaste või Bushi administratsiooni esindajate arvamust. Aga ameeriklaste enamus on ju vähemalt viimasel kahel-kolmel aastal olnud selgelt Iraagi sõja vastu!
Kaks võimalust – kas puudub demokraatia või rahvas ja valitsejad (loe „eliit“) ei ole põhimõtteliselt üks ja sama.
Mõtlesin rahvast ja valitsusest jälle Śevardnadze mälestusi lugedes, kus too kinnitab, et Balti riikide juhtkondade ülimaks nõudmiseks veel vahetult enne augustiputśi (st 1991. aasta augustit) oli konföderatsioon, mitte iseseisvus. Kui see tõesti varem selge polnud, siis 1991. aasta märtsis toimunud referendum näitas küll, et lõviosa eestlasi oli iseseisvuse poolt ja tollal jäi vähemalt minul küll mulje, et too ENSV juhtkond eesotsas peaminister Edgar Savisaarega tõepoolest võitlebki iseseisva Eesti eest. Kas Śevardnaze valetab? Tegelikult ma ei imestaks, kui selgub, et ta kirjutab tõtt.
Olen end vist alati „eliidile“ vastandanud, sovetiajal iseenesestki mõista, ja iseseisvuse taastamisest alates – mida edasi, seda rohkem. „Eliit“ jutumärkides kirjutan seepärast, et eristada jutumärkideta eliiti, mis võiks tähendada neid, kes omavad vastutust ühiskonna ees, erinevalt „eliidist“ mille all peetakse tavaliselt silmas lihtsalt rahakamat ja võimukamat seltskonda. „Eliidi“ sees võib põhimõtteliselt olla ka eliit.
See ei ole „viinamarjad on hapud“ hoiak. Pole ma kunagi tahtnud ülikonda selga panna ega seltskonnapidudel osaleda. LA-s Lääneranniku eestlaste päevadel Biltmore´i hotellis ööbides oli mul selle tarbetu luksuse sees lausa ülimalt ebamugav. Eesti presidendi vastuvõtt ja ka teenetemärkide annetamine tundub mulle väga läila või silmakirjalik (ma ei ole tõesti kade), küll aga meeldib mulle Eesti 1920. aastate ideoloogia, mille kohaselt rahuajal oma riigi kodanikele teenetemärke ei antud. Ja laulupeo korraldus, kus on mingi VIP- või kallima pileti tsoon, on minu arust eriti eemaletõukav, sest see vastandub laulupeo solidaarsusideele, sellele, mis laulupeost laulupeo teebki.
Kui taipasin, et mul on selline Swedpanga kaart, mis lubab eelisjärjekorras teenindatud saada, läksin esimese hooga selle kahe järjekorra süsteemi vastu õiendama, et vanemad inimesed peavad ootama jne. Aga hiljem - tõele au andes - olen seda eelisõigust mitmel korral kasutanud - kuidagi iseenesest, sest „alati on ju kiire“ – irw - mis paraku näitab, et olen korrumpeeruv nagu iga teine – jah, võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.
Siin Dublinis käisin rockiklubis Angelic Upstarts´i kontserdil ja tundsin end rahvana ja hästi. Kontsert oli ka äge, enne peaesinejat veel neli Iiri punkbändi, kes oma põlgust ebaõigluse vastu kähistades publikusse röökisid, esindades toda Ulrich Becki väljendi kohaselt zombistunud - elusana näivat, aga tegelikult surnud töölisklassi. Kõrvalepõikena - kui töölisklass identiteet on zombistunud, siis on ju loogiline, et ka eliit on zombie. Ehk „eliit“.
Kuulajad ei olnud igatahes zombie´d, vaid värvikad, näiteks kukepükste ja traksidega neljakümnestest jõmikad ja Rasputini või Osama bin Ladeni väljanägemisega tüübid ning emo-plikad ja maalitud ning haaknõelastatud keskealised naised, kelle praeguse „mitte-punk“ elulaadi nende maniküür siiski ära reetis. Upstarts´i solist ja osa kuulajaid kandis antifaśistide T-särke, ja hetkeks kaalusin isegi, et äkki me ikka ei ole ühes leeris, et ajavad miskit Kremli rida (muide, Huey Long on öelnud kunagi 1920. või 1930. aastatel, et kui faśism tuleb USA-sse, siis ta saabub antifaśismi nime all, mis tundub sõnademänguna, aga võib-olla kehtib Venemaa ja mitte ainult Venemaa kohta hämmastavalt täpselt) aga ei, nad mõtlevad antifaśistiks olemise all igasuguse repressiivse reźiimi või isegi võimu kui sellise vastustamist, ning niimoodi pole mul midagi nende ega nendel minu vastu. Jah, tundsin ennast koduselt, ning ühtegi „eliidi“ esindajat seal küll defineerida ei osanud. Või kui oli, siis oskuslikult maskeerituna, mis teeb sama välja kui et poleks olnud.
Kui valida antaks, kellega koos paar õlut juua ja mehejuttu ajada, kas näiteks Tiit Madissoni või mõne „eliidi“ esindajaga, siis valiksin Madissoni. Mitte sellepärast, et tema tegutsemismeetodeid jagaksin, aga mulle oleks lihtsalt huvitavam. Ja püüd ebaõigluse vastu tegutseda iseenesest on sümpaatsem kui „eliidi“ konformism. Mis ei tähenda, et rikaste inimeste hulgas sümpaatseid ei peaks olema.
Jah, see on vist mingi vasakrahvuslusse kiskuv vaade, mis on küllap meie aega üsna ebasobiv, ehkki sel natsionaalsotsialismiga miskit seost ei ole. Igatahes ei usu ma karismaatilisse juhti, ei ole päris kindlasti antidemokraat, antisemiit ega rassist. Lisaks eestlasena ei saaks Hitleri vaateid aktsepteerida peale kõige muu ka nende plaanide pärast, mis tal eestlastega olid.
Mulle tundub, et maailmapoliitika läks käest ära 1990. aastatel, moondus eriti kõveraks peale 11. septembrit 2001, millest USA valitsus ei teinud loomulikku järeldust, et maailmakorraldus on ebaõiglane ja vajab muutmist, vaid otsustas pidada „väikesi võidukaid sõdu“. Ning pärast nüüdset majanduskriisi, millest ei tehtud sama järeldust, vaid majandust üritatakse käivitada ikka samasugusena, ning mis veel hullem, pankade, kes ju tegelikult kriisi põhjustasid, toetamise kaudu. Ikka kelle muu kui rahva ja lõppkokkuvõttes eriti Kolmanda Maailma arvelt. Puhkenud on uus pöörane börsispekulatsioon, mis ei loo sendigi eest juurde tegelikke väärtusi, vaid jagab olemasolevad ümber, st teeb rikkaid veel rikkamaks ja vaeseid vaesemaks.
Ehkki võimu teostab seesama põlvkond, kes 1968. aastal eriti tundlikult igasugusele ebaõiglusele reageeris.
Nendest on nüüd saanud „eliit“.
Nendes tingimustes on pankurite tasudele keskendumine, nagu G20 teeb, sama, kui keskenduda Eestis Riigikogu liikmete palgale või kuluhüvitistele ajal, mil kogu süsteem on ebaõiglane ja ebademokraatlik. Mitte et seda ei peaks tegema, aga see ei ole ebaõigluse, vaid ühe selle väikese väljundi muutmiskatse. Pealegi näib Eesti Riigikogu näite põhjal, et ebaõiglane süsteem ei lase end muuta ka pisiasjades.
Ma ei tea, miks rahvas sellega rahul on.
Miks me ei protesteerinud, kui meile EL põhiseaduse lepingu ja Lissaboni lepingu hääletamisvõimalust ei antud?
Muid näiteid on palju.
Kergem ja karjäärile kasulikum on järgida „sotsiaalseid käibetõdesid“ ehk „eliidi“ vaadet, mitte iseenda arusaamu. Pealegi oleme me vist niimoodi ka programmeeritud – näiteks looduslikus valikus on ellu jäänud need, kes juhtide vaateid jagavad ega kõhkle üleliia palju.
Aga rohkem me „sotsiaalseid käibetõdesid“ järgime, seda omakasupüüdlikumalt „eliit“ käitub, sest võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Nagu mind Swedpanga kuldkaart.
Rahvas ei vastuta ainult siis, kui teda valitseb tema tahte vastaselt teine rahvas.
Kas praegu toimuvad protsessid on Õhtumaade allakäik? Või on tegemist lihtsalt tühise ajajärguga, mis kergitab esile tühiseid inimesi, nagu seda ajaloos ikka on ette tulnud?
Kurat seda teab, kas see on ajaloolase „pikk vaade“, mis mulle „sotsiaalsest tõsikindlusest“ teistsuguseid pilte ette manab või olen ma lihtsalt väga negatiivne.

Kas olevik segab mineviku mõistmist?

2009-08-21T11:33:00.003+03:00

Ajaloo-uurimise idee või ajaloo-uurimise väärtus ühiskonnale selles seisnebki, et kombineerida nö tagantjäreletarkus teabega uuritavast ajast. Et analüüsida, miks nii juhtus, mis olid alternatiivid, kas see sündmus aitas kaasa "heale" või "halvale" tulemusele, mis oleks pidanud teisiti tegema loodetud tulemuse või „hea“ tulemuse saavutamiseks jne. Iseasi, millest „hea“ või „halva“ puhul lähtuda või kuhu selle hindamise ajaline piir tõmmata. Põhjuslike seoste ketid tulevad minevikust ja suunduvad tulevikku, aga meile on teada vaid oleviku tulemus. See ei ole lõpptulemus, kui sellest sündmusest mõjutatud protsess ei ole just jäädavalt lõppenud. Kuidas hinnata baltisaksa aadli rolli Eestis? Kas valuutakomitee süsteemi kehtestamine iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis oli õige? Üldjuhul arvame, et me teame vastuseid, ehkki neist sündmustest mõjutatud protsessid käivad edasi. Vastused on eri aegadel olnud erinevad, ning pole põhjust arvata, et nad ka tulevikus ei muutuks. Ehk teisisõnu või triviaalselt - igal põlvkonnal on oma ajalugu. Aga see on teema, mis nõuab eraldi kirjatükki.
Teine küsimus on see, kas tuleb kasuks teatav distants tänapäeva massiteadvuse stereotüüpidega? Arvan, et jah, kuna ajaloolasest ajaloolase teebki just sisseelamisvõime minevikku, uuritavasse aega, ning see sisseelamisvõime võib kahjustuda, kui ollakse liialt klammerdunud tänapäeva hetkeväärtuste külge. Või teistmoodi öeldes – mida tihedam side kaasaja väärtustega, seda põlvkonnakesksem on ajalookirjutus, pikema vaate puhul võiks aga loota ka tulemust, mis kestaks ajas rohkem kui ühe põlvkonna või ühe põhiväärtuste perioodi.
See paistab küll väga ad hoc argumentatsioonina. Otsustasin jah piirata Eesti massiteabe tarvitamist. Nimelt loobuda Eesti Päevalehe, Postimehe ja Delfi regulaarsest vaatamisest. Viimast kasutasin just selleks, et teada saada, „mida inimesed mõtlevad“.
Kindlasti ei ole see ainult minu otsus, vaid Päevalehe ja Postimehe oma samuti. Nemad muutusid kiiresti kõmuajakirjanduseks. Üha enam hakkas pärast Postimehe ja Päevalehe kodulehtedel käimist tekkima tunne, nagu oleks viibinud seltskonnas, kus kõneldakse kahjurõõmsaid pealiskaudseid kuulujutte. Mage tunne ühesõnaga. Niisuguses seltskonnas ma füüsiliselt kaua ei viibiks, ning pole põhjust ka vaimse viibimise osas erandit teha. Kui isegi nendele anusaagimiuudistele mitte vajutada, häirivad nad ikkagi oma plinkimisega, ning suudavad oma pealkirja kaudu sõnumi ikkagi edastada.
Arusaadav. Massimeediaväljaannete eesmärk ei olegi ju erapooletu teabe vahendamine ja analüüsimine, vaid raha teenimine. Mul pole midagi nendes ajalehtedes töötavate inimeste vastu – töö nagu iga teinegi, nagu näiteks pangas või alkoholikaupluses. Kindlasti on osa ajakirjanikke väga professionaalsed, ning osa ka missioonitundega. Aga ma ei usu, et nad enam oluliselt seda ühiskonna valvekoera või neljanda võimu rolli suudavad täita, sest ettevõtted, kus nad töötavad, aktsepteerivad seda ainult niipalju, kui see nende rahateenimise eesmärgiga kokku läheb.
Veel üks, aga mitte väheoluline põhjus on see, millest kirjutab Nicholas Carr (Akadeemia, nr 12, 2008). Nimelt pole välistatud, et niimoodi ülesehitatud infohankimisallikas „kärbib kildhaaval minu keskendumis- ja juurdlemisvõimet“.
Tegin selle otsuse tegelikult juba kuu aega tagasi. Olen selle asemel lugenud tõsisemat kirjandust. Ning tunnen end päris hästi.
Mitu asja läksid lihtsalt kokku. Mul pole seda enam vaja. Üleilmastumise raamat, mille jaoks oli massiteadvuse trendide jälgimine vajalik, sai valmis. Poliitikuks või poliitika- või meediaeksperdiks pole mul kavatsust saada, seega ei ole vaja ilmtingimata teada, mina „keskmine eestlane“ mõtleb. Ajalehtedele võib vajadusel tekste kirjutada ka ilma ajalehti lugemata. Vajalikku faktiteavet ja analüüse selle kohta, mis Eestis ja maailmas toimub, saan ERR-i, BBC ja Al Jazeerah uudisteportaalist, kust see jõuab minuni hoopis vähesema kollase lisandiga. Pole välistatud, et mõne aasta pärast, kui näiteks üleilmastumise raamatu uut väljaande tegemist alustan, hakkan ka uuesti ajalehti vaatama. Ehk ongi see siis huvitav, sest ajalist vahet jättes näeb hoopis teravamalt ära, mis muutused selle ajaga juhtunud on.

Raamatu esitlusseminar

2009-07-04T16:27:00.004+03:00

Kirjutan siis täna ühe hooga veel raamatu „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“ esitlemisest ka. Esitlusseminar toimus 29. juunil Tallinna Ülikoolis. Õieti olime juba otsustanud, et esitlust ei tulegi (mulle need tühjad klaasikõlistamise üritused ei meeldi, aga esitluse tegemiseks koos tudengitele mõeldud loengutega oli juba liiga suur suvi käes), kui Kalev Sepp teatas, et Eestisse tuleb Rooma klubi president Ashok Khosla (kes töötab muide ka Maailmapanga eksperdina) ja pakkus, et võiks teha esitlusseminari meie kolme ettekannetega. Pidasin seda heaks mõtteks. Ja ega ei pea praegugi pahaks mõtteks.
Rahvast tuli tõesti parasjagu kokku ja meeldiv oli üle tüki aja vanu tuttavaid nii suures koguses koos näha. Khosla on kahtlemata värvikas isik. Sisulise poole pealt juhtus aga niisugune lugu, et Ashok Khosla rääkis juttu, mis ei olnud esitletava raamatu sõnumiga üldsegi mitte kooskõlas. Khosla on keskkonnateadlane, ja tegelikult oli meil kokku lepitud, et ta räägib ka keskkonnateemadel, aga millegipärast võttis ta lahti mingi teise esitlusfaili ja puhkes kõnelema demograafiast. Jutu sisust tuli aga välja - mu demograafist kolleeg väljendas seda umbes nii - et Khosla kasutas küll korrektseid termineid, aga ei olnud demograafilise ülemineku teooriast aru saanud või eiras seda.
Igatahes oli ta põhisõnumiks umbes see, et maailmas on probleemiks ülerahvastatus ning sündimust vaestes maades on võimalik piirata naistele haridust andes ja vaeseid kodanikke jõukaks tehes ning läänemaade iibepuudulikkuse lahendab immigratsioon. Ning kultuur ei ole sündimuse seisukohalt oluline. Nagu Eesti naised, kelle sündimus juba 150 aastat tagasi kahanema hakkas, väga haritud oleksid olnud või nagu ülirikastes Araabia naftariikides polekski ka ülikõrge sündimus. Mina olin raamatus kirjutanud ja just enne rääkinud, et maailma rahvastiku kõige kiirema kasvu aeg on läbi ning maailma rahvastiku arvukus stabiliseerub prognooside kohaselt alates käesoleva sajandi keskpaigast ning massiline immigratsioon ei lahenda läänemaade probleeme, vaid kohati teravdab neid.
Mis seal siis ikka, arvamusvabadust tuleb tunnustada. Narr oleks olnud seal püsti ka karata ja öelda, et Khosla ei tunne teooriat. Ja võib ka nii võtta, et see näitab ju meid kohe supertolerantsetena, kui meie raamatu esitlusel pakume võimaluse hoopis teisi seisukohti propageerida.:)

Moodsa ajaloo konverents ja muu

2009-07-04T15:40:00.003+03:00

Laisavõitu blogimine tuleb sellest, et kirjatöö ongi mu põhitöö. Kodulehele kirjutamine aga pigem vaba aja tegevus, ning kui põhitöö on lõpetatud, ei jaksa vaba aja tegevusena jälle kirjutada.
17-18. juunil toimus siis üle kahe aasta Moodsa ajaloo konverents Tallinnas. Rääkisin jälle Pätsi suhetest sovettidega, mis hakkab mul sellel konverentsil justkui traditsiooniks saama. Kaks korda olen rääkinud Pätsist ja Nõukogude kulla vahendamisest ning eelmisel korral kõnelesin Nõukogude Liidu mõjust 1934. aasta riigipöördele.
Seekord ajendasid teemat üles võtma Vene arhiividest saadud andmed Pätsi ja Nõukogude naftakompanii kohta, mis olid piisavalt uued ja olulised. Aga ma ei usu, et mu ettekanne väga veenvalt kuulajatele pärale jõudis – informatsiooni oli liiga palju, ja see võis ettekande jälgimise raskeks teha, mida Jüri Kivimäe ka märkis. Mingit mõistlikku diskussiooni ei tekkinud. Noh, nüüd panin viidetega laiendatud ettekande siisamasse kodulehele üles. (Töökoda, Pätsi ja Nõukogude naftakompanii suhted http://www.hot.ee/valge/Patsjanafta.pdf).
Teen kindlasti sel teemal ühe inglisekeelse artikli mõjukas välisajakirjas avaldamiseks, keevitades oma varasemate tekstide info selle ettekandega kokku, aga enne ootan veel ära, kas üks projekt realiseerub, kust on lootust lisaandmeid saada. Ja võib-olla võtan Pätsi teema ikkagi veel üles ka Eestis, aga seda pole veel otsustanud.
Terve aasta olin otsinud Pavel Sudoplatovi mälestuste toimetajat V. Zenkovi. Lootuses, et saan mingi tõendi, kuidas Sudoplatovi mälestustesse sattus too Pätsi puudutav täiesti ebausutav tekstilõik, kus väidetakse, et Pätsi „koostöö“ olevat korraldanud keegi GPU resident Jakovlev ja Päts olevat olnud sovettide palgal kuni 1940. aastani (pikemalt on sellest juttu konverentsiettekandes). Otsisin kirjastuse ja ajaloolastest kolleegide kaudu, kirjastus ei vastanud, ajaloolased ei teadnud temast midagi, arvasid, et ta pole reaalne isik, vaid pigem varjunimi, mille taga võib olla keegi FSB-st. Olin sellega juba leppimas, aga siis anti nõu, et küsigu ma veel Aleksander Djukovi käest, tema peaks neid FSB ajaloolasi tundma. Saingi temaga kevadel kontakti, rääkisime Moskva pubis nimega Tarass Bulba. On viisakas ja ka erudeeritud, aga poliitilistel teemadel temaga konsensust leida loomulikult võimalik ei ole. Väitleb pigem ideoloogina, näiteks mainis, et Nõukogude okupatsiooni Balti riikides ei saa tunnustada, kuna sellel oleksid sellised poliitilised järelmid, millega Venemaa mitte mingil juhul nõus ei oleks. Okupatsioon okupatsiooniks, see on eraldi küsimus, aga ajalookirjutus ei tohiks sõltuda sellest, missugused poliitilised järeldused sellest hiljem tulenevad. Küll aga möönis Djukov minu küsimuse peale, et kas ta tõesti usub, et Balti riikide liitumine N. Liiduga oli baltlaste endi palav soov, et enamus siinsest elanikkonnast ei toetanud siiski liitumist. Ning tunnustas ka seda, et samamoodi kui N. Liidul oli pragmaatilistel kaalutlustel õigus II maailmasõja esimesel perioodil olla Saksamaa liitlane, oli ka eestlastel ja lätlastel pragmaatilistel kaalutlustel õigus koos Saksamaaga N. Liidu vastu sõdida.
Zenkovi osas Djukov igatahes pidas oma lubadust, uuris kellegi käest ja meilis hiljem, et toimetaja pole FSB-st ja on ikka reaalne isik, ning andis töökohavihjed. Leidsin selle isiku internetist üles.
Aga selgus: 18 февраля 2009 года после тяжелой болезни скончался Валерий Никонорович Зенков, кандидат философских наук, ведущий научный сотрудник отдела социального законодательства.
Kui oleks vandenõuteoreetik, arvaks, et FSB likvideeris Zenkovi, kuna jõudsin talle liiga lähedale.
Djukov pakkus ka mu raamatu Breaking Away avaldamist vene keeles oma juhitud kirjastuses („Fond Ajalooline Mälu“), et nemad tõlgivad ja maksavad ka honorari. Ma ei usu, et see pakkumine oli raamatu sisu pärast, pigem sellepärast, et üks baltlasest autor võiks selle kirjastuse mainet neutraalsemaks muuta. Keeldusin, Djukov solvus vist, igatahes kirjutas tagasi, et väga kahju, et poliitiline atmosfäär Eestis ei luba vene lugejatel selle raamatuga tutvuda. Kirjutasin, et asi pole selles. Tegelikult ma ei avaldaks oma teadustekste üheski kirjastuses, millel on riigi propagndavärving juures, olgu see siis Venemaa, Hiina või USA oma. Eestis seda küsimust pole, sest siin sellised puuduvad. Selle vastu, et Venemaal avaldada, mõnes suures ja mainekas Vene kirjastuses nagu Rosspen, pole küll midagi. Ma pole aga midagi sinna pakkunud, see avaldamisvõimaluste otsimine pole jah mul tugevam külg.
Kultuurkapital andis raha Eesti kirjanike ja loovharitlaste Moskva sidemete uurimiseks. Pidin minema Välisministeeriumi arhiivi ja Riigiarhiivi. Nädala alguses sain aga teada, et Vene Välisministeeriumi arhiiv pole mu taotlust uurimisloa pikendamiseks rahuldanud, ning otsustamiseks küsivad minu artiklite koopiaid. Ma ei tea, mis toda lubasid väljastavat ekssaadikut Konstantin Konstantinovitś Provalovit häirib, kas seal taga on venelaste võitlus „ajaloovõltsimisega“, minuga konkreetselt, või midagi muud. Aga pole üldse välistatud, et mitte midagi poliitilist ega isiklikku, mida me Venemaa puhul tihti liialdades näeme, vaid lihtsalt bürokraatiamasina kapriis. Igatahes kui nad on otsustanud keelduda, siis ei tee ma neile seda lihtsaks, saatsin pdf-id Rupassovile, kes lubas välja printida ja arhiivi viia. Huvitav, kuidas nad küll seal neid eestikeelsed artikleid loevad? Septembri keskpaigaks lubati vastata.
Igatahes ei jõua end veelkord ära kiita, et viimasel kolmel aastal niipalju Vene Välisministeeriumi arhiivist materjali kogunud olen. Kui loasaamisega tõesti halvasti peaks minema, saab Kulka oma lubatud artikli ikkagi, seni kogutud materjalide ja Vene Riigiarhiivi dokumentide põhjal, kuhu vaevalt mulle juurdepääsu piirama hakatakse.

Viimane selle vooru uurimisreis Moskvasse

2009-04-29T11:26:00.002+03:00

Loodetavasti mitte päris viimane. Proovin mais Kultuurkapitalilt raha küsida, et jätkata uurimist, kuidas Eesti kirjanikud ja vasakharitlased juba 1930. aastatel sovettidega suhtlesid. Paljudest neist saatkonnas asjatanutest said 1940. aastal juunikommunistid.
Venemaa Välisministeeriumi arhiivis saatsin 1924. aasta materjali ajapuudusel tagasi ning lõpetasin saadik Ustinovi ja saatkonna 1. sekretäri Kljavini 1935. aasta päeviku läbitöötamise. Lisaks tellisin neli toimikut 1931-32. aasta Raskolnikovi ja Stomonjakovi kirjavahetust, kust lootsin leida teavet Pätsi ja Nõukogude naftakompanii suhete kohta. Kolm neist toimikutest ka sain, ja neist omakorda ühe klausliga, mida kogesin oma ajaloolase karjääri jooksul esmakordselt. Nimelt oli toimiku kaanele kirjaklambriga kinnitatud sedel, kus teatati, et mul ei ole sellest toimikust koopiate ega väljakirjutuste tegemise õigust. Fikseerisin siis info hiljem, st ei teinud kohe otse „väljakirjutusi“. Midagi erilist selles toimikus ka justkui ei olnud. Ning ma ei ole kindel, kas sealsed töötajad üldse on võimelised adekvaatselt vahet tegema, missugune toimikutes olev teave võiks N. Liitu (ja tänast Venemaad) kuidagi kahjustada. Sestap nad siis salastavadki igaks juhuks. See puutub ka kõikidesse kõrgema otsustustasandi dokumentidesse, mida mina ega ka ükski teine ajaloolane Vene Välisministeeriumi arhiivis näinud pole.
Paraku pole selline salastamine ainult Venemaale, vaid ka teistele suurriikidele omane. Pikema sihikuga vaadates tundub mulle küll, et selline informatsiooni salastamine ei pruugi riigile endale kasulik olla: mingi konkreetse ajaloolise teabe salastamine võib küll ühel hetkel näida poliitiliselt vajalik, aga olude muutumisel võib juhtuda just vastupidi, et poliitiliselt oleks kasulik, kui see info oleks olnud avalik. Teisalt ei ole vist loogiline, et üks suurriik ühepoolselt kõik oma arhiivid avab, sest siis hakkaksid kõik uurijad just sealt lähtunud poliitilisi intriige uurima (ja hukka mõistma), teiste riikide analoogiline käitumine jääks aga vaateväljast kõrvale.
Ustinovi ja Kljavini päevikumärkmed olid huvitavad. Näiteks pärast vabadussõjalaste arreteerimist detsembris rääkisid jälle kõik Pätsi-meelsed tegelased ja ka sotsialistid Nõukogude saatkonnas, nagu oleks vapsidele tulnud Saksamaalt raha, aga endiselt polnud neil mingeid tõendeid. Siis kõneles Hubel (Mait Metsanurk) Kljavinile, et Päts olevat temale 1933. aastal väitnud, et „tema, Päts, ei ole üldse selle poolt, et kakelda iseseisvuse eest eranditult kõikidel juhtudel, vastupidi, tulenevalt eesti rahva väiksusest, ta ei välista tulevikus taolist asjaolude muutust, mis lubaks NSV Liiduga föderatsiooni sõlmiida.“ Tänases kontekstis mõjub see Pätsile üsna kompromiteerivalt, aga läbi allikakriitika filtri lastes pole asjad siiski mitte ühesed. Päts võis seda Hubelile nimme rääkida, teades, et Hubel räägib sovettidele edasi. Proovides niimoodi enda vastu sümpaatiat tekitada ja Eestile N. Liidust majandustellimusi saada. Aga ka Hubel ise võis Pätsi kahe aasta taguseid väljaütlemist teadlikult või ebateadlikult moonutada, et õigustada N. Liidu saatkonnas omaenda koostööd Pätsi reźiimiga. Jne. Ning kindlasti ei olnud 1933. aastast 1939-40. aastani N. Liidus toimunud muudatused Eestile „föderatsiooni sõlmimiseks“ soodsad.
Pätsi ja Nõukogude naftakompanii suhete kohta olen nüüd materjali kogumise lõpetanud. Lünki on veel, aga pole alust arvata, et keegi teinegi neid täita suudaks ja kindlasti on mul selle teema kohta palju rohkem teavet kui ühelgi teisel uurijal. Teema on piisavalt tähtis ja palju infomüra täis, seega on vaja sellest värskete andmete alusel ühte korralikku rahvusvahelisse teadusajakirja artikkel kirjutada. Pakun sama teemat ka oma ettekandeks nüüd juunis Tallinnas toimuval Moodsa ajaloo konverentsil.

Vene allikmaterjali kogumine tuleb külmutada

2009-04-11T09:37:00.005+03:00

Eesti Teadusfondi ja Venemaa Humanitaarteaduste Fondi ühisgranti ei õnnestunud saada. Taotlesime seda koos vene kolleegidega, et uurida N. Liidu ja venelaste kuvandi ning Eesti ja eestlaste kuvandi kujunemist aastatel 1920-1940 vastavalt Eestis ja N. Liidus. Üks Eesti poole anonüümsetest ekspertidest andis peaaegu maksimumpunktid, teine oli millegipärast totaalselt negatiivne, minu arvates küll põhjuseta, pannes meie võime allikakriitiliselt materjali käsitleda kahtluse alla ning arvates, nagu tahaksime me ainult N. Liidu ajalehtede abil kuvandi kujunemist näidata. Ise olen allikakriitkat küll niivõrd loomuliku ja loogilisena võtnud, et arvasin pigem, et allikakriitilika vajaduse ületoonitamine Nõukogude ajalehtede puhul võib taolise taseme teadustaotluses jätta pigem algaja mulje. Pealegi olid Nõukogude ajalehed ainult üks osa allikamassiivist, mida kasutada kavatsesime, ning kirjutasime ka, et me "puhastame" seda kolmanda allikagrupi ehk N. Liidu diplomaatide jt esindajate ettekannete alusel. Aga eks ta ole. Tõsi on see, et metodoloogia kirjeldus oli lühike, aga teisalt pole kahtlust, et teadusraha jagamine on teinekord väga subjektiivne. Minusugune võib kergesti kääride vahele jääda, kuna neid akadeemilise maailma inimesi, kellele ühe või teise asja pärast närvidele käin, pole mitte vähe. Selle negatiivse retsensendi nime ma kunagi teada ei saa, süsteem on nii üles ehitatud, ja parem ongi. Ning muidugi ei tähenda sellest grandist ilmajäämine seda, et teisi uurimisvõimalusi edaspidi üldse ei tekiks.
See tähendab, et tööd ei jää tegemata, aga nende järjekord muutub. Hetkel on raha vaid niipalju, et võimalik veel vaid üks nädal Vene arhiivides töötada. Kuni värsket krediiti ei lisandu, jäävad vaatamata 1924. aasta materjalid, lõpetamata jääb materjali kogumine Eesti sotsialistide ja vasakharitlaste koostööst N. Liidu saatkonnaga (need materjalid on mul praegu vaadatud 1935. aastani), ja loomulikult ei saa alata uus teema kuvandi kujunemisest. Teisest küljest on mul muidugi väga hea meel, et seni Vene Välispoliitika Arhiivi avatust kasutades materjali laiemalt kogunud olen. Olen seda juba praeguseks niipalju neelanud, et saaksin seda mitu aastat ja mitmel teemal realiseerida. Kombineerides muidugi Eesti ainesega. Võiksin kirjutada näiteks kopsaka raamatu Eesti ja N. Liidu majanduslikest ja poliitilistest suhetest aastatel 1920-1934.
Nüüd sel viimasel sõidul vaatan ikka veel Pätsi ja Nõukogude naftakompanii suhteid. Märtsi lähetuses sain hulgem korralikku taustamaterjali. Muuhulgas sain teada, kuidas kujunes see Pätsile kahtlustäratavalt kõrge tasu, mida naftakompanii talle maksis - selle määramisel lähtuti lihtsalt Lätis varem moodustatud Läti-N. Liidu segaaktsiaseltsi juhatuse liikmete palgast. Kuid ei leidnud midagi selle kohta, kuidas sovetid kokkuvõtlikult kogu asja tõlgendasid ja millal nad kindlasti tasumaksmise lõpetasid. Aga olen kõvasti jälgi ajanud ja tundub, et võin nüüd olla õigel teel, st seekord on täitsa suur lootus, et nendes materjalides, mille välja tellisin, neid küsimusi ka käsitletakse.
Üleilmastumise raamatu ilmumine on kahjuks veninud. Käsikiri oli valmis juba oktoobri lõpul ja mulle tundus, et diagnoosisin justkui üsna täpselt ära, mis tõved maailma majandusel ja poliitikal on. Nüüd, peaaegu pool aastat hiljem pole aga see analüüs enam nii värske, sellest räägivad paljud. Tõsi, see võimalik värskuse kaotus puutub küll ainult viimastesse osadesse. Teisalt on toimetaja meeldivalt professionaalne ja tekst on läinud ladusamaks ja vabastatud paljudest kaladest.

Artur Sirgu surm

2009-02-20T17:32:00.007+02:00

Artur Sirgu surm on üks kõige enam spekuleeritumaid teemasid Eesti sisepoliitika ajaloos. Moskvas lugesin N. Liidu saadiku Ustinovi 1935. aasta ettekandest Päevalehe toimetajalt Tammerilt pärineva teate. et Artur Sirk põeb jälitusmaaniat ning on füüsiliselt haige (NB - 1935. aasta!). Kui see info oleks tulnud peale tema surma, oleks tulnud kahtlustada teadlikku või ebateadlikku konstrueerimist, aga nüüd on see usutav. Jah, see jälitamissmaania leiab ka mujal kajastamist. Sirk võis 1937. aastal olla depressioonis sündmuste pärast Eestis, vaevatud seljavaludest, oma perest eemal jne. Raamatu kirjastamisläbirääkimised ei läinud edukalt. Lisaks pidi ta end tundma üsna tagaaetuna, sest oli Soomest pidanud põgenema, aga Rootsi, Saksamaa ja Itaalia talle elamisluba ei andnud. Saksamaa ei andnud talle isegi transiitviisat sõiduks Šveitsi - sinna, kus Eesti poliitilised pagulased olid tsaariajal olnud. Psühholoogiliselt on usutav, et see kõik pidi tema kalduvust jälitusmaaniale kõvasti soodustama; seega tundub tõesti loogiline, et ta kujuteldavate vaenlaste eest põgenedes ise aknast alla hüppas. Lisaks oleks raske uskuda, et Päts oleks 1937. aastal enam tahtnud Sirku hävitada; Päts oli väga ratsionaalne ja konjunkturistlik poliitik, kes võis kellega iganes leppida ja kellele polnud omane oma vana viha väljaelamine, nagu Stalinile, kes laskis oma vaenlasi ka siis läänes taga ajada ja tappa, kui nood enam mingit poliitilist rolli ei mänginud, lihtsalt kättemaksuhimust. Pealegi oli see tollal ka tehniliselt tülikas, sest Eestist saadetud isikute liikumisest oleks piiriületusel igal juhul jälg järgi jäänud.
Laidoner oli küll vihapidaja. Tõsi, Artur Sirgu raamatu käskirja kaotsiminek äratab teisalt jälle kahtlust.
Olin just mõtisklenud selle üle, et kaldun ikkagi pigem ühinema nende autorite arvamusega, kes ei pea eriti tõeonäoliseks Sirgu mõrvamist Pätsi käsul, kui minuga võttis sidet üks isik, kes väitis, et ta tegi 1988. aastal intervjuu ühe Pätsi aegse tippametnikuga, kes väitis talle, et Sirk siiski likvideeriti Pätsi korraldusel või vähemalt kavandati tema likvideerimist. Too ametnik võis tõesti põhimõtteliselt taolisi asjaolusid teada ning minu küsimustele mälestuste sisu kohta sain ka vastuseid, kus mingeid loogilisi või faktilisi vigu ei täheldanud. Intervjuu olevat dokumenteeritud, iga lehekülg mälestuste autori allkirjaga kinnitatud. Isik, kes 1988. aastal neid küsimusi küsis ja kelle käes need allkirjastatud mälestused või intervjuu praegu on, lubas lähiajal need dokumendid avaldada. Eks siis näe. Ühe mehe mälestused ei loe muidugi isenesest veel midagi; inimesed teatavasti liialdavad või mäletavadki ausalt valesti. Kui need avaldatud on, eks siis on kõik detailid näha ja on võimalik täpsemalt analüüsida. Esialgu pole põhjust oma arvamust muuta.

Jälle Moskvas käidud

2009-02-08T19:07:00.009+02:00

Seekord siis Vene Föderatsiooni välispoliitika arhiivis (AVPRF) ja Vene Föderatsiooni Riigiarhiivis (GARF). Ehh, küll käiks hea meelega hoopis Inglise või Soome arhiivides. Aga seal sellist väärtuslikku materjali pole.
Välispoliitika arhiivis olin tellinud 1924. aasta ja 1934. aasta materjale; sain 1924. aasta saatkonna ettekanded Moskvasse (neid ei olnud keegi varem kasutanud), 1927. aasta ja 1929. aasta saadiku kirjad Välisasjade Rahvakomissariaati ning 1935. aasta saadiku päeviku. 1924. aasta dokumente jõudsin vaid sirvida ning pidin siis ajapuudusel kahjutundega kõrvale panema; jõudsin lugeda, et saadik kirjutas peale pöördekatset, et arreteeritutel pole mingit kompromiteerivat materjali putšistide seostest Nõukogude organitega, manas Eesti kompartei nõrkust ja eestlaste passiivsust. 1935. aasta saadiku päevikust jõudsin üsna palju väärtuslikku ära kirjutada. Üks detail: Laidoner rääkis 1935. aasta märtsis Ustinovile, et tema pole oma jalga veel Prantsuse saatkonda tõstnud, sest selle majaga on tal seotud elu kõige raskemad mälestused. Ustinov: "Selgus et nimelt siia oli ta välja kutsunud Soomest kohalesõitnud Prantsuse kindral, karjus tema peale ja trampis jalgu, nõudes Prantsuse valitsuse nimel pealetungi jätkamist VNFSV vastu, millest Laidoner kaegooriliselt ära ütles."
1927. aasta ja 1929. aasta ettekanded ning GARF-is vaadatud dokumendid puudutasid Eesti ja N. Liidu majandussuhteid ning Pätsi suhteid N. Liidu naftakompaniiga.

Moslemiühiskonnad

2009-01-27T15:24:00.006+02:00

Egiptuses siis käidud. Geograafiliselt on see täpne. Muidugi, Sharm el Sheikhis käimisega saab sama palju Egiptust tunnetada kui Eestit Viru hotellist. Aga ega teist varianti ei olnud. Ja mingid mõtted ju ka mind ikkagi külastasid seal võõras kohas vedelemise käigus. Kui sovetiarmee kogemus kõrvale jätta, siis on moslemid mulle alati pigem sümpaatsed olnud. Seekordne kogemus tegi nad pigem veel sümpaatsemaks. Mulle meeldib, et nad ei tarvita alkoholi ega teisi uimasteid ja on võõraste vastu väga sõbralikud. Sharm el Sheikhis ei olnud ka ühtegi kerjust, kellest jõukad San Francisco või Moskva suisa kubisevad (Kairos pidi neid siiski jaguma). 2008. aasta sündimuse summaarkordaja oli neil 2,7, oodatav eluiga sünnihetkel meestel 69 ja naistel 75 aastat (Eestis vastavalt 67 ja 78). Kuna nad ka toetavad üksteist (see nõue on üks islami põhisambaid) rohkem kui meie, siis elavad nad majandusraskused ilmselt meist kergemini üle. Naiste staatus ja ka see kirglik religioossus (mul on see muezzinite palvehüüe senini kõrvus) oli suht võõrastav, ent kui panna meie ja Egiptuse ühiskonna plussid ja miinused kõrvuti, siis ma ei tea, kumba eelistada tuleks. Kui kriteeriumiks on "jätkusuutlikus", siis on nemad meist ja kõikidest teistest lääne ühiskondadest ilma kahtluseta üle.

2009. aasta tegemistest

2009-01-07T15:46:00.009+02:00

On selge, et pean ühe teema - Eesti ja N. Liidu majanduslikud ja poliitilised suhted - juurde võtma hoolimata sellest, kas sellele praegu granti õnnestub saada või mitte. Eesti ja N. Liidu (või Venemaa) suhted ja nende ajalugu on meie jaoks alati teravalt oluline teema, sest (paraku) ei alga Peipsi järve taga ookean. Majandussuhete seisukohalt võib laiemat huvu pakkuda see, kuidas üks keskse juhtimise alla koondatud majandusüksus võib mõjutada oma 150 või 200 korda väiksemat naaberriiki.
Selle teema kohta on nüüdseks kogunenud hulgaliselt uut materjali. Allikad ei peaks küll uurimissuundi dikteerima, aga see on justkui vana võlg magistritöö kirjutamise ajast. Siis olin saanud samal teemal vaadata põhiliselt Eesti allikaid, nüüd lisan sinna N. Liidu omad ja pilt läheb terviklikuks. Käsitlen küll põhiliselt ajavahemikku 1920. aastate teisest poolest kuni 1930. aastate alguseni (1920. aastate esimest poolt vaatasin küllalt põhjalikult oma doktoritöös ja uusi allikaid saanud, ning 1930. aastate teise poole suhteid uurin kunagi ehk täiesti eraldi, praegu sinna oma nina ei topi). Tundub, et 1920. aastate lõpul võis olla õhus variant Eesti "finlandiseerumisest", ent mitmel põhjusel see ei realiseerunud. Pean selgeks tegema, kas asi oli pigem sovettide haldussuutmatuses või eestlaste ohutundes (tuleb analüüsida, kui kaugele eestlased oleksid olnud nõus majandusliku koostööga minema). Arvan, et saan sellel teemal vähemalt kolm artiklit - Narva kose energia ühise rakendamise probleem 1928-29 (mispuhul sovetid kavandasid Eesti tegemist oma majanduslikuks sõltlaseks); Eesti-Nõukogude Liidu 1929. aasta kaubanduslepingu sõlmimine koos eel- ja järellugudega; ja kolmandaks ikka Pätsi ja Nõukogude naftakompanii lugu, mille kohta olen ka saanud palju uusi andmeid, tõsi, praegu ainult täpsustavaid, mitte selliseid, mis mu Akadeemia artiklite seisukohti oluliselt korrigeeriks (st koostöö Pätsiga ja talle maksmine paistab olevat üks suur ebaõnnestumine sovettide jaoks). Tegelen nende artiklitega põhiteema kõrval. Arvan, et saan need hilissügiseks valmis ja siis keskendun jälle ainult demokraatia teooriale ja 1934. aasta riigipöörde problemaatikale.

Moskva lähetusest detsembris

2009-01-07T12:34:00.008+02:00

Oli tegelikult jälle väga viljakas. Vene Föderatsiooni Välispoliitika arhiivis vaatasin 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse materjale: saadiku päevikuid 1929. ja 1932. aastast, saadiku kirju Välisasjade rahvakomissariaati ja VARK-i instruktsioone saadikule. Vaevaline on see töö seal küll, tuleb kirjutada, kirjutada ja kirjutada, koopiaid saab tellida vähe. Aga uskumatult rikkalik materjal. Ühegi teise maa diplomaadid ei dokumenteerinud oma tegevust nii põhjalikult ja täpselt nagu N. Liidu omad. Nende ettekannete alusel on võimalik analüüsida mitte ainult Eesti ja N. Liidu suhteid, vaid ka Eesti sisepoliitikat. Eesti sotside ja vasakpoolsete haritlaste Moskva-meelsus, mis neist dokumentidest selgub, on üsna üllatav. Oli loogiline oletada, et just Pätsi autoritaarkord tekitas Eestis nõukogudemeelsust ja (juuni)kommuniste, aga selgus, et seda ja teisi oli juba enne, demokraatliku korra ajal, hoopis suuremal määral kui varem arvasin. Millal sellest korraliku artikli kirjutada jõuan, ei tea.